8. DnB NORD Panga vana-aasta jooks
Kuna tegemist on heategevusjooksuga, siis pühendan paar sõna ka heale teole.
PÖFF. Olin kolmandat aastat vabatahtlik ning seekord piletikontrollija. Siit ka üks seik mu tööst.
See oli mu esimene päev, see oli mu esimene seanss ning ma ootasin ukse ees, aparaat käes, filmihuvilisi. Peagi tuli üks külastaja ning ma naeratasin talle. See kinokülastaja ... ta ... ta ... ta naeratas mulle vastu. Ja mu päev oligi korda läinud.
6,2 km
Start. Pets tormab ees minema nii kiiresti, et see võtab sõnatuks. Lootus, et olukord rahuneb ning ohjad saab enda kätte võtta, on asjatu. Petsi algkiirendus ei olnud kiirendus, see oli ta jooksutempo. Ning seda me pidime kannatama kilomeetri ja teise ka peale. Seejärel hakkasid üllatusest toibuma ka Stamina tüübid.
Olukord rahunes. Mu peas silme eest läbi käinud eelmise aasta algtempo oli samasugune, kuid ainult selle vahega, et seekord olin ma võimeline kohanema. Ja ma kohanesin. Peale teist kilomeetrit tundsin, et kogu selle hooaja treeningud tahavad läbi mu keha end tõestada. Nüüd olin ma valmis kõigeks!
Valmis olid ka Stamina tüübid, kes vaese Petsi kõrvale heitsid ning oma teed hakkasid minema. Ma läksin kaasa. Tempo tundus olevat üle võimete, õnneks mu võimete piir oligi täna hägune. Heas mõttes.
Grupis koos joostes sain pisut mahti ka teisi jälgida. Allan liikus hästi, Stamina tüübid liikusid samuti kergelt ja kiirelt ning ma tundsin, et mul on veel kõvasti arenguruumi. Kui ühele pildile sattusid korraga Stamina jooksjad ning Pets, siis sai mulle kõik ühtäkki selgeks. Tehnika, sammutihedus, kergus – kogu pildist moodustus mu teooria tervikuks.
Teine kilomeeter, kolmas ja siis tuli metsavaheline lõik. Kuna tunne oli juba niigi halb, siis polnud mõtet olukorda enam hullemaks mõelda. Tuli uskuda, suuta.
Allani ees jooksev tandem kippus lahti haakuma. Mul ei olnud muud teha kui seda pealt vaadata. Õnneks ei veninud see väga pikaks ning maanteele jõudes otsustasin võimete piire veelgi edasi, tundmatusse, lükata. Et jõuda liidritele järele, tegin aeglase spurdi. Ja ma olin tagasi liidergrupis!
Ees ootas Vabaõhumuuseumi tee – tee, mis kulgeb mu jalge all ka treeningplaanis. Nondel kordadel olen aga konditsioonis, kus keskkond kulgeb sujuvalt ja kiirelt mööda ning kogu mööduv treening läheb nagu niuhti. Nüüd, keset pinget, stressi, väsimusvalu, möödub tänav kui aegluubis. Kogu fookus haarab eesmist selga, ette-taha viskuvaid jalgu ning taustaks, nagu tähtede puhul, jääb monotoonne kõnniteeäär. Tulgu juba lõpuspurt ja ma olen veel võimeline kõigeks!
Kuid enne kui finiš hakkas paistma, hakkas minu jooks otsa saama. Olin viiendal kilomeetril veel esikolmikus. Seejärel tagant mööduvale Fostile polnud minust enam vastast. Hapnikuvõlg hakkas oma võtma ning jalad muutusid järjest kangemaks. Varsti oli ees veel küll Tamburi selg, kuid esmapilgul tundus see liialt kaugel olevat. Esmapilgul. Kui päästev lõpp silma hakkas tungima, siis veelkord proovisin end kokku korjata ning motivatsioonist spurti välja pigistada. Oleksin seda ehk suutnudki, kui jalad oleksid alandlikult allunud. Kangestus oli teinud oma töö.
1 TŠEREPANNIKOV SERGEI Stamina SK 20:43.3
2 FOSTI ROMAN Stamina SK 20:51.4
3 TAMBUR TAAVI Stamina SK 20:54.0
4 SIMPSON MARTIN Sportkeskus.ee 21:02.3
5 MÄNNI ALLAN Sportkeskus.ee 21:13.7
6 PIHL PEETER SK Saue Tammed 22:06.2
7 REINSOO INDREK sportkeskus.ee 22:19.4
8 PÕLDRE URMAS SK West Sport 22:35.0
9 VAHER VLADIMIR Stamina SK 23:00.0
10 MALSROOS LAURI SK Saue Tammed 23:15.7
Selle nädala näol oli ühtlasi tegu ka mu jooksukarjääri mahukaima nädalaga. Sain esimest korda nädalaga 100 km kätte. Jehuu!
Treeningute järjestuse poolest ebaharilik nädal. Sel hooajal 500 km joostud ka juba!
PÖFF. Olin kolmandat aastat vabatahtlik ning seekord piletikontrollija. Siit ka üks seik mu tööst.
See oli mu esimene päev, see oli mu esimene seanss ning ma ootasin ukse ees, aparaat käes, filmihuvilisi. Peagi tuli üks külastaja ning ma naeratasin talle. See kinokülastaja ... ta ... ta ... ta naeratas mulle vastu. Ja mu päev oligi korda läinud.
6,2 km
Start. Pets tormab ees minema nii kiiresti, et see võtab sõnatuks. Lootus, et olukord rahuneb ning ohjad saab enda kätte võtta, on asjatu. Petsi algkiirendus ei olnud kiirendus, see oli ta jooksutempo. Ning seda me pidime kannatama kilomeetri ja teise ka peale. Seejärel hakkasid üllatusest toibuma ka Stamina tüübid.
Olukord rahunes. Mu peas silme eest läbi käinud eelmise aasta algtempo oli samasugune, kuid ainult selle vahega, et seekord olin ma võimeline kohanema. Ja ma kohanesin. Peale teist kilomeetrit tundsin, et kogu selle hooaja treeningud tahavad läbi mu keha end tõestada. Nüüd olin ma valmis kõigeks!
Valmis olid ka Stamina tüübid, kes vaese Petsi kõrvale heitsid ning oma teed hakkasid minema. Ma läksin kaasa. Tempo tundus olevat üle võimete, õnneks mu võimete piir oligi täna hägune. Heas mõttes.
Grupis koos joostes sain pisut mahti ka teisi jälgida. Allan liikus hästi, Stamina tüübid liikusid samuti kergelt ja kiirelt ning ma tundsin, et mul on veel kõvasti arenguruumi. Kui ühele pildile sattusid korraga Stamina jooksjad ning Pets, siis sai mulle kõik ühtäkki selgeks. Tehnika, sammutihedus, kergus – kogu pildist moodustus mu teooria tervikuks.
Teine kilomeeter, kolmas ja siis tuli metsavaheline lõik. Kuna tunne oli juba niigi halb, siis polnud mõtet olukorda enam hullemaks mõelda. Tuli uskuda, suuta.
Allani ees jooksev tandem kippus lahti haakuma. Mul ei olnud muud teha kui seda pealt vaadata. Õnneks ei veninud see väga pikaks ning maanteele jõudes otsustasin võimete piire veelgi edasi, tundmatusse, lükata. Et jõuda liidritele järele, tegin aeglase spurdi. Ja ma olin tagasi liidergrupis!
Ees ootas Vabaõhumuuseumi tee – tee, mis kulgeb mu jalge all ka treeningplaanis. Nondel kordadel olen aga konditsioonis, kus keskkond kulgeb sujuvalt ja kiirelt mööda ning kogu mööduv treening läheb nagu niuhti. Nüüd, keset pinget, stressi, väsimusvalu, möödub tänav kui aegluubis. Kogu fookus haarab eesmist selga, ette-taha viskuvaid jalgu ning taustaks, nagu tähtede puhul, jääb monotoonne kõnniteeäär. Tulgu juba lõpuspurt ja ma olen veel võimeline kõigeks!
Kuid enne kui finiš hakkas paistma, hakkas minu jooks otsa saama. Olin viiendal kilomeetril veel esikolmikus. Seejärel tagant mööduvale Fostile polnud minust enam vastast. Hapnikuvõlg hakkas oma võtma ning jalad muutusid järjest kangemaks. Varsti oli ees veel küll Tamburi selg, kuid esmapilgul tundus see liialt kaugel olevat. Esmapilgul. Kui päästev lõpp silma hakkas tungima, siis veelkord proovisin end kokku korjata ning motivatsioonist spurti välja pigistada. Oleksin seda ehk suutnudki, kui jalad oleksid alandlikult allunud. Kangestus oli teinud oma töö.
1 TŠEREPANNIKOV SERGEI Stamina SK 20:43.3
2 FOSTI ROMAN Stamina SK 20:51.4
3 TAMBUR TAAVI Stamina SK 20:54.0
4 SIMPSON MARTIN Sportkeskus.ee 21:02.3
5 MÄNNI ALLAN Sportkeskus.ee 21:13.7
6 PIHL PEETER SK Saue Tammed 22:06.2
7 REINSOO INDREK sportkeskus.ee 22:19.4
8 PÕLDRE URMAS SK West Sport 22:35.0
9 VAHER VLADIMIR Stamina SK 23:00.0
10 MALSROOS LAURI SK Saue Tammed 23:15.7
Selle nädala näol oli ühtlasi tegu ka mu jooksukarjääri mahukaima nädalaga. Sain esimest korda nädalaga 100 km kätte. Jehuu!
Treeningute järjestuse poolest ebaharilik nädal. Sel hooajal 500 km joostud ka juba!
Küll varsti juba lõpuni kestad!
VastaKustutaSuvel.
VastaKustutaLõpp oli muidugi piinlik
VastaKustutaHuvitav, et sul ka metsalõigul raske oli. Ma veel mõtlesin, et hoian sind ja Fostit kinni, kui ma hakkasin sellel metsateel Tšerepannikovist ja Tamburist maha jääma ja samas keegi minust kitsa tee tõttu mööda ei saanud joosta. Siis kui metsast välja saime, mina enam, erinevalt sinust, uut jõudu ei leidnud. Vägevalt jooksid. Ise olen ka jooksuga rahul, sest kaotus esikolmikule oli väiksevõitu ja mu jalatsid olid libedamad kui mõnel teisel.
VastaKustutaHallis hakkame isiklikke lööma, eks?
P.S Ma ei hoidnud kedagi meelega kinni, lihtsalt selline positsioon sattus olema.
VastaKustutaMa arvan, et kinni sa küll ei hoidnud meid. Mõtlesin küll vahepeal mööduda, kuid mul oli juba niigi raske.
VastaKustutaJooksu võti oli jah see kiirendus pärast metsa. Mul läks see õnneks.
Sinu taktika oli jah parem kui minu oma, sest minu 2. km-l tehtud väike mõttetu kiirendus oli puhas rumalus, mis mind ainult väsitas.
VastaKustutaTegelikult on kõige positiivsem asi kogu jooksu juures see, et ükskõik kui hästi või halvasti keegi jooksis, võitsime me kõik, kuna meie stardimaks läks õigesse kohta - Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskusele liikumisvõime kaotanud laste raviks. Tähtis on ikkagi liikumine, mitte võit või kaotus.
Jep ning see konkurents kestab ka kuni finišijooneni, siis võib jälle kõigiga kätt suruda.
VastaKustutaOleks sõjad samasugused "mängud", siis oleks maailm parem koht.
VastaKustutaSõda toodab sõda, kuid ühegi sõja alustamiseks pole tegelikult mõistlikku põhjust.
VastaKustutaMa arvan, et mõistlikke põhjuseid leidub (Eesti vabadussõda?), kuid küsimus on selles, kas sõda on mõistlik vahend nende põhjuste lahendamiseks. Samas vaevalt oleks Venemaa niisama lihtsalt loobunud oma kubermangust. Võib-olla tulevikus kirjutatakse kübersõja rahule alla.
VastaKustuta"sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega"
VastaKustutawikipedia
Vaevalt, et kübersõjas kunagi üldse lepinguni jõutakse, sest see on ikkagi osa millestki suuremast aktsioonist. Või teisest küljest, kübersõda on anonüümne. Kahtlen, et anonüümsusega kokkuleppeid tehakse.
Kübersõda on sõja jätkamine/alustamine teiste vahenditega.
VastaKustutaVaidleksin selle anonüümsuse koha pealt vastu, kuna nt kui keegi internetikommentaare kirjutab, siis on võimalik välja nuhkida, millise arvuti tagant seda tehti. Muidugi on jälgede segamine võimalik...
Kübersõda on olnud senimaani propaganda jätkamine.
VastaKustutaMinu arusaamist mööda on kübersõja sõduriteks süütute arvutikasutajate koduarvutid, nt meie ema-isa arvutid, millega nad ainult meile ning ajalehti loevad. Need moodustavad sõjaks vajaliku massi, mis serverid umbe ajavad. Kogu selle lahingvälja möllus keerab kellegi paha käsi ka vajalikud saidid pea peale.
Esmapilgul mitte-anonüümsed, laias laastus anonüümsed ja väga laias laastus jälle mitte-anonüümsed. Ning jälle tekib vaen.
Te ikka lähete sügavuti!
VastaKustutaTegelikult peaks jah pigem igasuguse stressi ja viha maandamiseks parem jooksma minema. Tehkem üks korralik propaganda jooksmise populariseerimiseks. Ajagem kõik interneti saidid pea peale ja sundigem inimesed värske õhu kätte!!!
VastaKustutaNüüd ma vist läksin liiale.
VastaKustutaKuidas see punk lause oligi: "Täna joome teed, homme vallutame maailma!"
Parafraseerin: "Täna jookseme kõik, homme näeme maailma hävingut!"
Head laused.
VastaKustutaÕitsen täna, seemneid külvan homme.
Et jooksmist populaarsemaks muuta, tuleks esmalt jooksmise mõistest õigesti aru saada.
VastaKustuta"Lähme jooksma" - ütle seda mõnele mittejooksjale ning vaata, mis mõtted vastureaktsioonina tulevad. Need reaktsioonid seostuvad küll jooksmisega, kuid mitte jooksmise endaga. Ehk siis see on kõik muu kui jooksmine.
Jooksmist tuleb mõista ning tajuda. Siis tuleb ka arusaam ning sügavus. Siis tuleb huvi.
Tähtis on jooksmise kogemus. See on igalühel erinev. See, mis minu jaoks jooksmine on, pole seda mõne teise jaoks, kuid ometi jooksmisele viidates viitame me just enda jooksmiskogemusele, mitte aga millelegi üldisele kultuurisele teadmisele. Samas puhast (lääne) kultuurilist teadmist jooksmisest pole võimalik kätte saada, kuna inimese enda füüsiline kogemus sellest teadmisest ehk "minu jooksukogemus" jääb domineerima.
VastaKustutaKui jooksust filosofeerimiseks läheb, siis tuleks ühendust võtta "elujooksja" Kristjan Puusillaga, kes kaitses oma filosoofia magistrikraadi magistritööga maratonijooksmisest. Pole seda kahjuks lugenud, kuid ta rääkis mulle teatud aspektidest selles töös. Kui ma ei eksi, siis on seal juttu midagi taju avardumisest, kuid see kõik oli päris keeruline ja uudne. Millegipärast ei soovinud ta seda tööd mulle saata. Kahju.
Ma tean, mida Kristjan taju avardamise all mõtles. Ma tunnen sama.
VastaKustutaKui minnagi sisulise osa alt põhimõttelise osa juurde, siis on ka jooksmine kunst.
"Jooks on pikk, elu on lühike."
VastaKustutaTäpselt. Ma kavatsen mitte ainult oma jooksmise "pikaks" tõmmata, vaid ka terve elu.
VastaKustuta"kuid ometi jooksmisele viidates viitame me just enda jooksmiskogemusele, mitte aga millelegi üldisele kultuurisele teadmisele." "...kuna inimese enda füüsiline kogemus sellest teadmisest ehk "minu jooksukogemus" jääb domineerima."
VastaKustutaMa võin kihla vedada, et me seas on palju neid, kes ei oska või julge oma kogemust tunnetada või avaldada, kuna see ei ole kooskõlas nende üldiste kultuuriliste teadmistega. Nende elu kulgebki lähtuvalt üldisest kultuurist, kultuurist, mis tasandab eri inimeste poolt tajutud ekstsentrilisused, s.t erilised kogemused.
Kõige huvitavam on see, et ka meie tunnetusmaailmad on piiratud meie kultuuriliste teadmiste/kogemuste tõttu. Arvan, et inimeses on palju enamat, kui ta tunnetada suudab ja ta on võimeline palju suuremateks ja mitmekesistemateks füüsilisteks ja vaimseteks rännakuteks. Seepärast peabki lääne inimene ühel hetkel pöörduma mõne eksootilisema kultuuri avastusretkele.
VastaKustutaNüüd on see hetk, kui peaks küsima, et mis on kultuur. Muidu kipume üksteisest mööda rääkima. Kuid praegu see selleks.
VastaKustutaMulle meeldib teemadele läheneda filosoofiliselt.
Tunnetus on signaali vastuvõtmine läbi millegi. Millegiks on praegu keha ehk mõnes mõttes ruum. Kui signaal tuleb ruumi, siis selle signaali olemuse määrab ära tema kokkupõrge ruumiga. Ehk signaal saab enda määratluse ruumi abil. Ning see oleneb sellest, missugune on ruum. Ruum, ruumi seinte koostis, on mõnes mõttes kultuur, mille abil erinevad kultuurid signaale, tunnetusi, tajuvad.
Teine lugu on aga see, et sellesama ruumi ees võivad olla väravad, mis ei lase inimesel õiget kogemust endasse sisse lasta. See võib olla nii eelarvamus või mingi muu kaitsereaktsioon või lihtsalt süvenematus. See värav on kui isiksus. Isiksus vajab aga nii julgust kui vabadust, et eksisteerida.
Lühidalt öeldes tahtsin öelda seda, et tunnetust inimese sees ei piira, vaid määrab keskkond. Piirab aga väline koor, mis, jah, võib ka ikkagi oleneda kultuuri eksootilisusest.
Ma usun metafüüsikasse. Ka jooksmises.
Sinu kultuuri ruumilise käsitlus on veidi sarnane Juri Lotmani "semiosfääri" mõistega. Pean silmas just neid ruumi seinu. Kui neid seinu samastada semiosfääri piiriga, siis on Lotmani järgi iga kultuuri piir just see koht, kus toimub infovahetus teiste kultuuridega ja kus tekivad uued tähendused.
VastaKustutaVäravate kujund jääb veidi segaseks. Kus need selle nn ruumi suhtes paiknevad? Kui värav on isiksus, siis mis on see, mis väravate taha jääb ehk kuhu siis täpsemalt kogemust sisse ei lasta? Pakun ühe võimaluse: Kas isiksus paikneb ruumina nähtud kultuuris ja on piiritletud väravatega, mis määrab ära tema isikupära ehk kultuurilise mõjutuse määra?
Metafüüsika olemus pole mul veel päris selge. Äkki selgitaksid, mida sa mõtled metafüüsika all jooksmises?
Ise ajasid asja keeruliseks...
Mulle meeldib see lähenemisviis, et keeruliste mõistete puhul, nt eksistentsialism, selle asemel, et kogu mõistet õigesti pähe õppida, loon omale sellest oma mõiste, s.t kuidas asjast mina aru saan.
VastaKustutaSeetõttu minu mõttekäigud põhinevad ka minu omal tunnetusel, et kuidas maailm võiks toimida. Sellega kaasneb ka paratamatult see, et teised ei pruugi aru saada. Nonde väravate ja seinte kujunditega on samamoodi.
Minu arust on inimese tunnetusel mitu kihti. Esimest, välimist, kutsuks ma väravaks. See on see koht, mille inimene on kasvatanud endale enesekaitseks. See nn fa-fa-fa kiht või kultuur mõnes mõttes lähtub üldistest tõekspidamistest, mis on kui kindla peale minek, et mitte midagi valesti öelda või häbi tunda või haiget saada. Tihti täna sellele sõelale ei jõuta enda egost ka kaugemale ning sügavamale, ei jõuta sinna nn ruumi.
Väravate taga ongi ruum. Ruum on siis see koht, kus ego ei domineeri enam. See on see koht, kus puhas tunnetus. Ning seal ongi nood seinad, millest ma enne püüdsin rääkida. Ning seal saabki toimuda puhas tajumine.
Isiksus oli näide. Isiksus on mõnes mõttes sarnane. Mul, introverdil, on ekstravertses seltskonnas raske kohanduda, seal pean ma looma ekstraverste enda. See on see kaitse mõnes mõttes, et lihtsamini hakkama saada. Kui aga suudan kellegagi pikema jutu peale saada, siis maandun ma tagasi enda õigesse vormi, introverdiks, ja mu mõttetegevus toimib oluliselt paremini, kuna saan lähtuda enda tõekspidamistest. See on mu isiklik probleem rohkem.
Metafüüsika ja jooksmine oli väljakutse uueks teemaks.
Nüüd sain vist aru. Tegelikult oleksin võinud selle ruumi ja väravate suhte ka sinu eelmisest kommentaarist õigesti välja lugeda, aga küllap mõjutas tekstist arusaamist minu enda arusaam kultuuri, isiksuse ja nendest väljapoole jääva vahel.
VastaKustutaKui jutt läheb egole, siis tuleb kohe meelde Freud. Kui sa kasvõi wikipediast vaatad, siis kuidas võiksid Freudi id, ego ja superego sinu kontseptsiooniga seostuda?
Kas sinu arvates avab siis jooksmine need väravad või oleme joostes, eelkõige näiteks teiste inimeste ees (võistlustel, tänavatel), ikkagi väravate tasandil? Mina isiklikult vist ikka veel olen, kuigi vahel võib unustada kõik ja nautida oma keha liikumist, kerget väsimuse tekkimist ja maastikku, mis mu ümber end avab.
Jooksmise maailm on teine maailm, kui meie argimaailm, sellel on teised toimemehhanismid. Joostes oleme iseendaga ja igapäevamured higistatakse välja. Jooksmine on samas ka väljakutse oma kehale ja vaimule, mis on raamatutest eemale kistud ja on nüüd sunnitud tegema hoopis teistsuguse pingutuse. Ometi on aastaid treeninud vaim selleks valmis ja vahel on olukord hoopis teistsugune. Tihtilugu on vaim valmis valmis taluma füüsilist kannatust, kuid mõnusalt patjadel lebades teaduskirjandust lugedes tekib tal raskusi.
http://et.wikipedia.org/wiki/Ps%C3%BChhoanal%C3%BC%C3%BCs
VastaKustutaLugesin Feud'i pisut ja jõudsin järeldusele, et enda versioonis panin ego ja superego ühte patta ehk siis väravasse.
Ruum on see Id siis. Ma mõtlesin selle all puhast tajumist ning loomingulist inspiratsiooni. Ning viimane ei ole iseloomulik ainult imikutele. See on kõigil, kel on vaba mõtlemine.
Jooksmisest ning tajumisest on mul järgmine versioon (sarnane sinu omaga).
VastaKustutaJah, jooksmine avab väravad. Pigem aitab neist (egost ja superegost) eemal hoida. Eemal hoida just seetõttu, et kuna keha on pinges ning väsinud, siis on ka mõttetegevus halvatud. See tähendab siis seda, et me mõtleme vähem ning tunnetame rohkem.
Näiteks:
http://jammvek.blogspot.com/2010/01/pogenemine-suusaradadele-pekki-kell-on.html
http://jammvek.blogspot.com/2010/03/urvaoksad-tegin-mustamae-kakumae.html
http://jammvek.blogspot.com/2009/09/tulin-nagin-jooksin-ning-hasti-jooksin.html
Selliste emposionaalsete ja tajumisrikaste jooksudeni on mul veel pikk maa minna. Mul domineerib liiga tugevalt veel võistlussportlase mentaliteet, mille fookuses on jooksutehnika ja koormuse talumise hindamine. Kuid peab mainima, et ka mina elasin viimasel sügisjooksul orkestrile nipsu tehes kaasa ja pingutus sulas ühte naudinguga. Arvan, et emotsionaalsus mõjub tegelikult ka jooksu tulemusele positiivselt, kuigi unustada ei tohiks ka jooksu proosalisemaid ja nö ratsionaalsemaid aspekte.
VastaKustutaÜkspäev lõike joostes avastasin, et kui ma ei mõtle pingutuse ajal mitte millelegi, s.t väsimusele või kannatusele, vaid keskendun ainult sammu tunnetamisele, siis on kergem endast rohkem kätte saada.
VastaKustuta