XXVI Suunto Games - Kuura, Võrumaa

Lehed kolletuvad, päevad lühenevad ning motivatsioon metsas müttata on ammu lahtunud. Siiski otsustasin, et veel on tarvis seda üht, viimast ja õiget võistlust, millega orienteerumishooaeg lõpetada. Selleks saigi Suunto Games.

Sügispäike, jahe tuul, sinine taevas, valged pilved. Kuppelmaastik, pluss kuusteist.

Start.

Pingevabalt ja sisemas rahus võtan kaardi ja jooksen K-punkti suunas. Rada tundub mõistlik olevat, kaart loetav ja sisemas valitseb tunne, et täna võiks hea jooksu teha. Tõstan pilgu kaardilt, otsin silmadega K-punkti ja ... ja ei leiagi viimast. Mööda jooksnud! Naivistlik romantika ununeb ühtäkki, orienteerumis-reaalsus koidab tagantjärele. Klapitan vaadet nii metsas kui kaardil. Hakkan orienteeruma.

Algus sujub hästi. Nopin punktid üks kuni kolm ja teel neljandasse kohtun esmalt Eduard Pukkoneni, siis Alar Abramiga. Või vastupidi. Igatahes viimast nähes tõden, et mu hea, sujuv ja kiire tempo on köömes selle kõrval, kuidas jookseb hr. Abram. Kiirus on meeletu.

Ega ma ei saa kehvem olla! Järgi ma teda ei lase, litin teerajal nii, nagu eelnevalt pole täna veel littinud. Ometigi jookseb ta metsa all otsemini ja põikab otse mu ees üle teeraja. Litin veel kiiremini, üle kraavi, sohu ja võtan punkti enne teda. Kas tal ongi see punkt, see pole oluline, igatahes satun nüüd kokku hr. Pukkoneniga.

Näen, kuidas ta ees jookseb. Pealegi samas suunas. Jälitan teda tagant, samal ajal tunnen, kuidas ma pean temast mööda saama. Viiendasse punkti minek on parajalt otse, litingi Pukkonenist mööda, üle teeraja, Pukkonen jääb taha ja nüüd, võsas, saan hetkeks hinge tõmmata ja vaadata, kuhu ma olen jõudnud ka. Õnneks saab olukord kiiresti kontrolli alla.

Nopin punktid kuni seitsmendani. Teel järgmisesse, kaheksandasse, heinamaal joosten tõden, et see maastik, kant on imevõimas. Vanad heinapallid, kerge üles-alla, vasakule-paremale lainetav kuppelmaastik, poole põlveni kasvanud hein ja need kiitsukesed, metsatukkade vahel looklevad piklikud heinamaad. Tunnen endas talupoja ürgsust. Eriti meeldib mulle punktide kaheksa ja üksteist vaheline sügav, järskude nõlvadega ürgne metsamaastik. Ja vanad põllukivid metsa all. Võimas!

Nopin punkti number kaksteist ja saan kokku kahe noormehega. Ilmselt klassist härrad kakskümmend, klassist, millega mul on sama rada. Näitan, kuidas tuleb joosta! Esimesest möödun juba heinamaa alguses, viimasest napilt enne teise heinamaa lõppu. Enesekindlalt jooksen loha mööda metsa, litin üle sooriba ja eksin ära. Tegelikult ei eksi, ma ei saa lihtalt aru, kus see sooriba siit mäenõlvade vahelt jookseb. Hoian end mööda mäekülge paremale, jooksen viimase peale, vaatan kompassi ja tõden, et hoopis nüüd olen ma eksinud. Kus ta nii vales suunas nüüd näitab?!

Võtan aja maha. See siin ei ole huupipanemise koht. Loksutan end hoolimata valest sisetundest, mis tõmbab mind paremale, siiski kompassi järgi distsiplineerides vasakule, ukerdan mööda kahtlasi noorendikke oletatavas õiges suunas ning jõuangi õigesse kanti. Eemalt näen tüüpi, kellest ma heinamaal esimesena mööda jooksin. Proovin teha suurema kaare, et ta mind ei näeks ja võtan ta järel punkti.

Teel neljateistkümnendasse ja viieteistkümnendasse olen lohakas, kaotan järjest õigeid teeotsi, satun mitte sinna, kuhu lootsin, kuid suuremaid vigu siiski ei tee. Mets on piisavalt lihtne.

Ja siis, teel eelviimasesse, seitsmeteistkümnendasse tuleb SEE.

Jooksen raiesmikul asuva soo suunas, ületan elektriliini ja autotee ning peale viimast mõistan, et rajameister on seadnud mu valiku ette - minna vasakult mööda mäeahelat ja üle soonurga või otse, üle raba. Eelnevaid märgi soid meenutades kaldungi esimese valiku suunas. Ometigi satun soo äärde ja sealt paistab pruun, sile rabalaugas. Tunnen, et otse minna on ohtlik. Kulgen mõned sammud soo ääres ja keeran ikkagi raba peale.

Madalad kiitsukesed, peened männid, pruunikas-pruun rabamülgas, totaalselt sile rabavaip. Sügiseses, kontrastses valguses näeb vaatepilt fantastiliselt ilus välja. Jalg vajub kohati läbi, eest jookseb risti mööda vanamees ja ma mõistan, miks ka tema otsustas rabavaliku kasuks.

Nopin viimased punktid. Mõtlen, millestest elamustest kommentaatorile vajaduse korral jutustada ... ei teagi nagu ... ja finišeerin.

võistluskeskus, teine päev

parkla taga

finišisirge

Tulemused