21. Ümber Vaskna järve jooks

7,5 km

Start. Keegi ette ei lähe. Toimub üleüldine passimine... Jookseme maja nuka tagant mööda porist muru sik-sakitades asfaldile ja ... ja passime edasi.

Viimaks mõistame, et Jürgen on see, kes on eesotsas ning me, ülejäänud, oleme äraootaval seisukohal.

"Tempo on madal, pange juurde!" hüüab keegi vanamees tee äärest. On jah madal.  Keegi ette tempot tegema ei taha ka minna. Hooaja esimesel​ võistlusel ei taha seda ka mina teha. Kahe aasta tagune kiire esimene kolmandik maksis hiljem kätte...

Tiksume esimese tõusu üles ja lähen Jürgeni kõrvale tempot survestama. Midagi ei juhtu, keegi tagant ka ei üllata, ning tiksume allamäge edasi.

Tempo on isegi mulle madal. Kuus kilomeetrit minna. Otsustan ise ette minna ja võtan endale mugava tempo sisse. Aeg konkurente kombata...

Mööduvad mõned kergelt ja rahulikumalt võetud tõusud ja mõned harjumatult jalgu põrutavad laskumised. Asfalt ikkagi. Ning peagi keerame sopasele külavaheteele.

Vean allesjäänud gruppi, kõik tegijad on endiselt koos, ning otsustan tempot tõsta.

Tuleb välja, et mudane ja ka lumelopane tee sobib mulle hoopis paremini kui eelnev asfalt. Eriti hästi tunnen end laskumistel, kus saan pikka ja lõdvat sammu lasta. See on mu eelis.

Mööduvad paar-kolm tugevat ja nauditavat kilomeetrit ja uuesti asfaldile jõudes on selge see, kes on täna esinelikus-viisikus. Gion, Aimar, üks tundmatu tugev üllataja (finišis selgub, et see on Jan Õiglane), keegi vist veel ja mina. Ma tahan võita!

Tunnen end tugevalt. Ausalt öeldes tahan aga juba mõnda aega liidripositsiooni ära anda, et puhata ja taktikat sättida. Mis sättida, tagant õigel ajal, Munamäelt laskumisel üllatada ja pika spurdiga võidu võtta.

Tundmatu üllataja ja Gion lähevad vedama. Hoian järele. Samas, kahjuks, näen, et konkurendid tunduvad ootamatult värsked. Mul läheb siin asfaldil aga peale igat laskumist järjest raskemaks ja raskemaks. Jalad hakkavad läbi vajuma ja ... ja hakkab üleüldine kannatamine.

Ja järjest raskemaks läheb. Kolm kilomeetrit minna. Lootsin, et vorm on parem. Kahjuks mitte. Kannatamine muutub järjest rängemaks. Samas olen võiduka lõpuspurdi ja võitmise suhtes siiski optimistlik.



Esimese ränga tõusu järel tuleb veel järgmine tõusunukk ja veel järgmine. Ja mul on raske. Munamäe eel saab kõik. Mul tuleb piir ette. Kannatan, mis ma kannatan, seda tõusu ma teistega koos üle ei ela. Lasen kahel liidril minna.

Kõik. Jalad on töntsid, mul on paha olla. Nii paha, et võitlus kolmanda koha eest - ka see tundub väga ränk tulema. Aga alla ma ei anna! Kolmas koht on ka väärt koht! Mulle, kes ma kolm, heal juhul neli, korda nädalas trenni teen... Pingutan.

Viimaks saavad ka viimased Munamäe tõusunukid hädaga võetud ning algab kauaoodatud laskumine. Tsirka kilomeeter minna...

Jalad on vedelad, rütm vildakas, paha on olla, kuid pingutan. Vahe Aimariga ei tohi väheneda! Vaatan iga natukese aja tagant, kuidas seis on, samas kardan üllatus-spurti. Kuid seda õnneks ei tule.

Astun asfaldilt lõpusirge eelsele murule ja vaatan viimast korda tagasi. Vahe on suurenenud! Kõik! Tegingi ära. Kolmas koht. Võidetud kolmas koht!



Kommentaarid