Halvad ja head uudised

Halvad enne:
Oma teisel rattatrennil sõitsin murdsin põidlaluu:( Kahju, ühel hetkel on kõik korras ilusasti, kuid järgmisel sekundil oled juba valude käes pikali.
Oli juba parajasti pimedaks läinud, kui ma kesklinna poolt rattateel kodu poole sõitsin. Vasakul oli suur tee, vahepeal oli põõsad ning suurelt teelt keeras väike tee tanklasse üle rattatee. Rattaga olin mõni hetk tagasi kiirendanud ning lasin heas tempos edasi, kui nägin enda ees järsku autot ( u 2-3m autost), otsekohe panin pidureid nii kõvasti, et üle lenksu lendasin. Järgmine hetk õhus lennates kartsin,et lendan täpselt mersu tagaratta alla, kuid käis mats ning nägin, kuidas tagaratas napilt minu peast mööda sõitis. Elu silme eest läbi ei käinud, kuid mõttes käis läbi, et vedas, et ellu jäin. Jumal tänatud, et otsustasin kiivri pähe panna (aitäh Rauno ning Olavi, kelle käes see oli). Hetk hiljem tõusin maast üles ning ütlesin juhile, et see oli minu viga (vist). Kuid siis läks silme eest mustaks, nii et nagu pimedaks oleks jäänud. Heitsin pikali. Püüdsin uuesti paar korda üles tõusta, kuid silme eest läks jälle mustaks. Juht oli venelane, kes ei rääkinud ei inglise ega eesti keelt, kuid sain nii palju aru, et kas ma haiglasse tahtsin minna või ei. Ütlesin ei. Nüüd lõi pildi selgemaks ning avastasin, et ratas oli täiesti korras, sest see polnud autot puutunudki. Alles nüüd hakkas vasaku käe pöial vaikselt tunda andma, pealegi oli seal väike kühm tekkinud. Läksime haiglasse. Tagantjärgi arvan, et ma kukkusin auto ette maha nii, et ainult peaga panin laksu vastu auto tagumise ukse all olevat äärt. Marrastused pidid tekkima kokkupuutel asfaltiga. Selgusetu on aga, kuidas ma pöidla murdsin ning parema labakäe suutsin siniseks kukkuda. Ju vist panin kukkudes käed ette.
Pärast järjekorras seismist vaadati lõpuks kätt ning saadeti röntgenisse. Seejärel pani arst pöidla hullult valusalt paika ning kipsi ning siis uuesti röntgenisse. Peale mõnda aega ootamist otsustati operatsiooni kasuks, kus pandi traadid ning uus kips ning öeldi,et 6 nädala pärast võid tagasi tulla. Kõik see oli võtnud aega kuus tundi.

Niisiis, planeerimata puhkus nagu eelminegi aasta. Kahju. Paistab, et korralikult saan treni teha alles novembri keskel kusagil. Peaks arsti käest seda üle küsima igaks juhuks.

Ajah, hea uudis oli ka. Kolla helistas ju ütles, et üks soome klubi mänedser oli minu vastu huvi tundnud. Jeeeeeeeeeehaaaaaaaaaaaaa. Klubi ise pidi olema kusagil 60km Helsingist ning tuntumateks tegijateks M.Mertz ning T.Tervo, kellest ma olin palju kuulnud. Kahjuks oli see kõik enne õnnetust ja ei tea, kas nad teavad nüüd sellest midagi. Tahaks Soome laagrisse juba..http://www.rajamaenrykmentti.fi/