26.1.2007
Hommikul kell 6 üles, trolli peale, laevale, 3h sõitu, Helsingis. Kuna Soome jõudsin kella 11 ajal ning raudteejaamas pidin olema alles kell 2, siis oli mul piisavalt aega ka shopata. Kuid see ei kujunenudki eriti lihtsaks, sest söögipoodi kesklinnas lihtsalt polnud. Raudteejaama saabudes avastasin tuttava maa-aluse kaubanduskeskuse, kus sain lõpuks energiavarusid täiendada.
Seejärel kohtusin Aapoga, kes viis mu ühistranspordiga (üle 2 euro 1 sõit) oma kooli, kus ma kohtusin Viliga. Sain teada, et see on spordikool, kus on aega ka hommikuti trenni teha ning siin saab umbes euro eest ujumas käia. Tegime 34minutise sörgi, mis oli tõesti rahulik. Seejärel ujumine, mis oli ka mulle vaid üle 5 euro veidi. Kusjuures selles ujulas oli paar nädalat tagasi Euroopa meistrivõistlused olnud. Esimest korda elus sain harrastada veesjooksu, mis oli üpriski põnev. Selleks tuli ümber keha üks vöö panna, mis mind vee peal hoidis, ning lihtsalt vees joosta. Kuid lõpuks oli see üllataval kombel üpris väsitav ning seejärel ujusime tavakombel ka veidi. Kokku tuli trenni 65 min, mis oli kerge ning lõdvestav. Seejärel saime ka soojemates basseinides lõõgastuda ning saunas käia. Lõpuks viis Vili vend Pyry (Pürü) mind nende poole. Tutvusin nende isa Arto Niemiga, ema ning ka õega. Terve perekond tegeles orienteerumisega.
27.1.2007
Hommikul 7 ajal üles, hommikusöök, autosse ning üle 100km kaugusele treeningpaika. Nii kaugele trenni minna polnud midagi erilist nende jaoks. Treeningpaigaks oli üks spordikeskus, kus võis igasaguse spordialaga tegeleda hokist golfini. Nägin ka teisi klubiliikmeid, kaasa arvatud Tuomas Tervot, ainuke, kellest olin enne kuulnud midagi, ta oli üllatavalt laia jooksja kohta, kuid igatahes kiire. Räägiti, et kui ta 10 kg alla võtaks,siis ei saaks keegi tema vastu.
Algul 15min sörki ning ümbrusega tutvumist, seejärel oli aeg sprinti joosta. Sprint nagu sprint ikka, suure kiirusega, kuid lumes. Raske. Maastik meenutas Eestit, kuid leppida tuli ka paari veaga. Mul oli juba enne soendust pulss 100 peal, soenduse ajal 140 stabiilselt, mis on ülikõrge sellise tempo jaoks. Sprindi ajal kerkis keskmine stabiilselt 180 peale ning tunne polnud üldsegi kerge. Ületrenn? Igatahes läksime edasi sisehalli,kus oli igati kaasaegne jooksurrada. Mõned ringid soendust, siis 10x100m 5000m tempoga, 3min lõdvestusjooksu, 10x100m jälle sama tempoga. Pulss oli jälle kõrge ning taastumine kehv, kuid lõike joosta oli üllatavalt kerge. Samm oli hea.
Lõunasöök,mis oli isagi mulle tasuta. Seejärel koosolek. Tutvustati ka mind. Seejärel moodustati grupid ning anti 3 küsimust,mille üle mõtiskleda ning see kirja panna. Küsimused olid järgnevad: 1) Millised on teateorienteerumise kontrollitud riskid; teist ja kolmandat küsimust hästi ei mäleta, kuid need olid seotud öise orienteerumisega ja turvalisusega mitte viga teha. Sain uut teada, et ankrumees võib võtta riske, et grupis joostes võitjaks tulla. Teised mitte. Samuti on äärmiselt tähtis kogu aeg paigas olla ning punkti võtma minnes võimalikult punkti lähedale joosta kindat varianti pidi. N.ö ründepunkt punktile. Üldse oli nende orienteerumise pool nii profesionaalne.
Nägin ka Tuomas Tervo videosid Lõuna-Aafrika laagris ning kuulsin põnevaid juhtumeid teatejooksudes. Üheks selleks oli nende klubi jooks Jukolal, kus nad olid juhtimas, kuid ankrumees jooksis finišilintide asemel wc linte pidi wc-sse ning nad kaotasid esikoha. Ebaõnn. Nad pole veel kordagi võitnud seda.
Lõpuks oli aega uuesti trenni minna, kes läks suusatama, kes orienteeruma. Ma sain jälle lumes orienteeruda. Rada oli 8 km kusagil, kuid aega võttis see 1h 26min. Seejärel pesema, autosse, poodi, koju.
28.1.2007
Hommikul 9 üles, hommikusöök, kella 10 ajal autosse ning maastiku poole ajama. Seekord sõitsime kõigest 30km, kõigepealt jooksime esimese kaardi peal, mis meenutas rohkem Eestit ning edasi teise kaardi peale, mis oli palju põnevam. Kaljud, kribu, mikro,lumi-lahe. Eesmärk oli mitte viga teha, kuid selleks tuli äärmiselt aeglaselt liikuda. Kokku kulus 2h 49 min, mis tundus ainult pooleteisetunnina. Tallinnas oleks pidanud palju vaeva näha, et nii pikka trenni kokku saada.
Kodus sai jälle head sööki, seejärel oli veidi vaba aega ning tagasi Helsingisse.
Vili on 17 hetkel ning esimest aastat 20 klassis, kuid ta on 5 parima orienteeruja hulgas enda vanuse kohta. Aapo on sama vana ning sama hea. Meie kolmekesi saaks hea võiskonna soome teatejooksuks, kui mina ka hea jooksu teeks. Vili treenib kindla plaani järgi ning ta on väga tugev orienteeruja. Umbes nagu Timo Sild vast. Ta ei tee peaaegu kunagi viga. Mulle teebki muret, kuidas minu orienteerumisoskusega on. Mind tahetakse ka 10-mila esimesse võistkonda panna, ei tea, kes saan hakkama. Kahe nädala pärast on Jyvaskylas kolmepäevane laager jälle, ei tea, kas lähen. Peaks võib-olla kergemad nädalad vahepeal tegema.
Hommikul kell 6 üles, trolli peale, laevale, 3h sõitu, Helsingis. Kuna Soome jõudsin kella 11 ajal ning raudteejaamas pidin olema alles kell 2, siis oli mul piisavalt aega ka shopata. Kuid see ei kujunenudki eriti lihtsaks, sest söögipoodi kesklinnas lihtsalt polnud. Raudteejaama saabudes avastasin tuttava maa-aluse kaubanduskeskuse, kus sain lõpuks energiavarusid täiendada.
Seejärel kohtusin Aapoga, kes viis mu ühistranspordiga (üle 2 euro 1 sõit) oma kooli, kus ma kohtusin Viliga. Sain teada, et see on spordikool, kus on aega ka hommikuti trenni teha ning siin saab umbes euro eest ujumas käia. Tegime 34minutise sörgi, mis oli tõesti rahulik. Seejärel ujumine, mis oli ka mulle vaid üle 5 euro veidi. Kusjuures selles ujulas oli paar nädalat tagasi Euroopa meistrivõistlused olnud. Esimest korda elus sain harrastada veesjooksu, mis oli üpriski põnev. Selleks tuli ümber keha üks vöö panna, mis mind vee peal hoidis, ning lihtsalt vees joosta. Kuid lõpuks oli see üllataval kombel üpris väsitav ning seejärel ujusime tavakombel ka veidi. Kokku tuli trenni 65 min, mis oli kerge ning lõdvestav. Seejärel saime ka soojemates basseinides lõõgastuda ning saunas käia. Lõpuks viis Vili vend Pyry (Pürü) mind nende poole. Tutvusin nende isa Arto Niemiga, ema ning ka õega. Terve perekond tegeles orienteerumisega.
27.1.2007
Hommikul 7 ajal üles, hommikusöök, autosse ning üle 100km kaugusele treeningpaika. Nii kaugele trenni minna polnud midagi erilist nende jaoks. Treeningpaigaks oli üks spordikeskus, kus võis igasaguse spordialaga tegeleda hokist golfini. Nägin ka teisi klubiliikmeid, kaasa arvatud Tuomas Tervot, ainuke, kellest olin enne kuulnud midagi, ta oli üllatavalt laia jooksja kohta, kuid igatahes kiire. Räägiti, et kui ta 10 kg alla võtaks,siis ei saaks keegi tema vastu.
Algul 15min sörki ning ümbrusega tutvumist, seejärel oli aeg sprinti joosta. Sprint nagu sprint ikka, suure kiirusega, kuid lumes. Raske. Maastik meenutas Eestit, kuid leppida tuli ka paari veaga. Mul oli juba enne soendust pulss 100 peal, soenduse ajal 140 stabiilselt, mis on ülikõrge sellise tempo jaoks. Sprindi ajal kerkis keskmine stabiilselt 180 peale ning tunne polnud üldsegi kerge. Ületrenn? Igatahes läksime edasi sisehalli,kus oli igati kaasaegne jooksurrada. Mõned ringid soendust, siis 10x100m 5000m tempoga, 3min lõdvestusjooksu, 10x100m jälle sama tempoga. Pulss oli jälle kõrge ning taastumine kehv, kuid lõike joosta oli üllatavalt kerge. Samm oli hea.
Lõunasöök,mis oli isagi mulle tasuta. Seejärel koosolek. Tutvustati ka mind. Seejärel moodustati grupid ning anti 3 küsimust,mille üle mõtiskleda ning see kirja panna. Küsimused olid järgnevad: 1) Millised on teateorienteerumise kontrollitud riskid; teist ja kolmandat küsimust hästi ei mäleta, kuid need olid seotud öise orienteerumisega ja turvalisusega mitte viga teha. Sain uut teada, et ankrumees võib võtta riske, et grupis joostes võitjaks tulla. Teised mitte. Samuti on äärmiselt tähtis kogu aeg paigas olla ning punkti võtma minnes võimalikult punkti lähedale joosta kindat varianti pidi. N.ö ründepunkt punktile. Üldse oli nende orienteerumise pool nii profesionaalne.
Nägin ka Tuomas Tervo videosid Lõuna-Aafrika laagris ning kuulsin põnevaid juhtumeid teatejooksudes. Üheks selleks oli nende klubi jooks Jukolal, kus nad olid juhtimas, kuid ankrumees jooksis finišilintide asemel wc linte pidi wc-sse ning nad kaotasid esikoha. Ebaõnn. Nad pole veel kordagi võitnud seda.
Lõpuks oli aega uuesti trenni minna, kes läks suusatama, kes orienteeruma. Ma sain jälle lumes orienteeruda. Rada oli 8 km kusagil, kuid aega võttis see 1h 26min. Seejärel pesema, autosse, poodi, koju.
28.1.2007
Hommikul 9 üles, hommikusöök, kella 10 ajal autosse ning maastiku poole ajama. Seekord sõitsime kõigest 30km, kõigepealt jooksime esimese kaardi peal, mis meenutas rohkem Eestit ning edasi teise kaardi peale, mis oli palju põnevam. Kaljud, kribu, mikro,lumi-lahe. Eesmärk oli mitte viga teha, kuid selleks tuli äärmiselt aeglaselt liikuda. Kokku kulus 2h 49 min, mis tundus ainult pooleteisetunnina. Tallinnas oleks pidanud palju vaeva näha, et nii pikka trenni kokku saada.
Kodus sai jälle head sööki, seejärel oli veidi vaba aega ning tagasi Helsingisse.
Vili on 17 hetkel ning esimest aastat 20 klassis, kuid ta on 5 parima orienteeruja hulgas enda vanuse kohta. Aapo on sama vana ning sama hea. Meie kolmekesi saaks hea võiskonna soome teatejooksuks, kui mina ka hea jooksu teeks. Vili treenib kindla plaani järgi ning ta on väga tugev orienteeruja. Umbes nagu Timo Sild vast. Ta ei tee peaaegu kunagi viga. Mulle teebki muret, kuidas minu orienteerumisoskusega on. Mind tahetakse ka 10-mila esimesse võistkonda panna, ei tea, kes saan hakkama. Kahe nädala pärast on Jyvaskylas kolmepäevane laager jälle, ei tea, kas lähen. Peaks võib-olla kergemad nädalad vahepeal tegema.
Kommentaarid
Postita kommentaar