Põtradega svenssonite juures ehk kuidas maastik minust jagu sai

Asjad kokku, trolli peale, bussi peale, lennukisse ja kohal, Göteboris. Maha jäi seekord jooksukilekas, teine paar o-sokke, soojenduspüksid, pass. ID kaart ning kompass siiski seekord olid :D
Laager oli juba seda väärt, et lennata sai. Uskumatu kui pisike võib olla Tallinna linn, harku mets või isegi Hiiumaa lennukiaknast.

Laager oli suunatud põhiliselt o-tehnika parandamisele ning arvatavasti oli ka kõvasti kasu. Kuna JWOC 2008 on ka Göteboris, siis selle raames oli teisigi orienteerujaid sealkandis, keda me küll ei näinud, kuid maastikul olevates punktides olid JWOCi tähised. Kui me omapead omal kaardil käisime, siis tavaliselt lasti paar paremat orienteerujat enne punkte panema, nii et alati olid punktid õiges kohas.
Orienteerumise kohta võib öelda nii, et järjest paremaks läks (öise kohta see ei käi). Siiski kiiretest Jõulumäe metsadest Rootsi kribu peale maandumine polnud kerge. Orienteerumisest kordagi villand ei saanud, sest kogu aeg oli erinevaid harjutusi (mass-stardid, hajutus, o-lõigud).

Esimene päev, öine mass-stardist
Teadsin, et ei saa punktidele lihtsalt peale lennata, kuid mitte seda, et nende leidmine nii raskeks osutub. Üritan paremini nähtavad asju välja lugeda ning nende järgi minna, kuid neid pole palju. Raske on eristada sood tavalisest pinnasest eriti nõlva peal ning künkakesi kivihunnikutest ja kaljusid mittekaljudest. Näiteks kaardil ojakesest 1cm kaugusel oleva künkakeseni minekul eskin ära.
Kokkuvõttes, orienteerumine vilets, suunakaotused, n-ö ründepunkte ei oska otsida. Paar punkti saan joppamise peale, kahte ei leiagi. Hea, et see aasta siin JWOCi pole.

Teine päev, hommikul avakaljud, õhtul öine kergemal kaardil
Oleks Eestis kasvõi ükski piirkond, kus oleks selline maasik. Avakaljude peal jooksmine on huvitav, näeb kaugele ning orienteerumine sujub paremini. Küll on aga palju kanarbikulaadset taimestikku, milles on raske joosta ning mine tea, mis kivid või auk selle all võib olla. Joosta kiiresti ei oska siin, see-eest läheb kaardilugemisega paremini ka tehnilisemates osades, vigu väga palju ei tule.
Õhtul öine, kus mikrot vähem, seega sobivam mulle. Jooksen omas tempos, teised lähevad eest. Pika etapi panen suunaga otse (u 1km suunaga) ja jõuan õigesse piirkonda, kuid enne punkti tuleb viga. Järgnevad raskemad punktid võtan kindla peale ning tulebki hästi välja, mis sest, et aega kulub rohkem. Pole hullu.

Kolmas päev, o-lõigud hommikul, õhtul sörkjooks
Polegi ammu selliseid lõike jooksnud. Veel põnevamaks tegi veel see, et starditi 15sekiste vahedega ning kasutusel oli hajutus, nagu ikka. Üllatavalt hästi tuli välja isegi, jõudsin nii mõndadele järgi ning päris hea tempoga sai vahepeal joostud. Lõpuks oli jalad nii väsinud, et tõusudel ja tasasel maal oli oi-oi kui raske liikuda. Viimast lõiku ei jõudnud keegi kiiresti panna.
Õhtul kerge sörk+korralik venitus.

Neljas päev, tagasi avakaljude piirkanda, õhtul öine mass-stardist jälle
Eelmise päeva õhtune kerge jooks tegi imet ning jalgadest väsimus kui pühitud. Esimest korda tundsin, et orienteerumisest kerge kopsik ees, kuid seda oli ainult stardist 50m kuni esimeste kivide vahele. Kribu vahel kipub järg ära minema, peab tihti seisatama. Raja keskosas on kribu hajusamalt ning tunnen enda maastikul ning kaardis väga hästi, pärast kribu sees saab jälle viga teha. Põhiviga paistab olevat see, et punkti ümber olevat mikrot ei oska eriti hästi välja lugeda ning punktipiirkonda jõudes tuleb lihtsalt seisma jääda ning kaart ja ümbrus kokku viia. Ette ei oska samuti palju lugeda.
Õhtul tolle kaardi peal,kus paar-kolm aastat tagasi O-ringenil sai käidud (kaart, kus mäe otsas suur mast). Koos startides saan esimesed hästi kätte, raskemates kaotan teistega võrreldes rohkem aega, teevalikutega saan järgi, kuid siis lihtsalt ei leia järgmist punkti üles (46). (nüüd leian kirjutades käe pealt puugi, dooh) Raske on nõlva peal aru saada, kus on kollane ala, kus valge, samuti soodega. Punktidele ei oska peale minna.

Viimane päev, proovin uuesti esimese päeva kaarti, seekord valges
Sama viga: ei saa künkakestest ja pisikestest kaljudest aru ning punkidele ikka ei saa hästi peale. 41,42 juures läheb täitsa käest ära, peab rohkem harjutama. Ei viitsi üksi pikalt teha, vaja koju minna.

Auto peale, lennukisse, bussile, trollile ja tagasi kodus.

Soomlased olid toredad, enamus neist 24-28 kusagil, Aapo on ainuke minuga sama vana. Orienteerumise poole pealt on nad ikka üle, kuid arenemisruumi mul kõvasti on. Küll on neil aga arenemisruumi söögitegemisel, nad ei tea, et soola tuleb ka panna. Samuti pole veest tehtud pudru ikka see õige, mis sest, et piima pärast juurde panna.

Öine orienteerumine jääb ikka veits kripeldama. A Jukolani, Tiomilani on aega, kui ma lähen sinna. Nja Jüriööl näeme, raisk. :D