4 jubedat minutit

Reede õhtupoolik. Mõtlen, et peaks ühe jooksuotsa tõmbama. Hääküll käin korra Mammastes. Sinna jõudes vaatan kella ja nendin, et vähevõitu tuleb. Ok, jooksen ka Ottenisse. Mõeldud tehtud ning varsti kohal. Ei-ei, kui juba siin olen, siis võiks ka Taevaskojas ujumas käia. Selge, tuleb veidi pikem trenn. Noniih, Taevaskojas. Ujumiskohas püüab keegi kala.
"Ega te ei pahanda, kui ma ujumas käin?"
Mees vene aksendiga ajab midagi vastu, kuid saan niipalju aru, et siin on hea püügikoht ning praegu ta püüab kala (vist). Olgu, panen törts edasi. Head kallast enam ei paista või on kalamehed juba platsis. Otsustan kaugemale joosta ning kitsamast kohast üle järve ujuda, kuna siis ei pea samat teed pidi tagasi tulema. Järjest hakkavad aga kanuud üksteise järel mööduma. Ei tahaks paista imelik ka, kui riietega ujuma lähen. Kell tiksub üle tunni juba, kuid tagasi ometi ei lähe.
Varsti jõuangi enam-vähem sobilikku kohta. Paremal paistavad puud vee alt ning vetikad, vasakul samuti, kuid vahelt läheb lai koridor. Kärab küll.
Vesi on soe. Särk takistab veidi ujumist ning botased on kui õhupallid, millega vees lükata ei saa. Kätega ajab asja ära küll. Poole peale jõudes läheb aga kõhedaks. Ei tea, kas ma olen liiga palju filme vaatanud või millest mul need paraanoiad tekivad. Äkki takerdun kuhugi? Äkki saan krambi? Keegi tuleb kallale? Vee all ei paista õnneks midagi. Uhh, saaks juba kaldale.
Siiski jõuan õnnelikult vastaskaldale ning kirun, et enam ei lähe kunagi üksi ning riietega ujuma. Uskumatu, ujumine kestis üle 4 minuti veidi ainult. Tundus nagu 20min või nii.
Tagasijooksul kuivab särk ruttu ära ning kossid ei lirtsu üldse kaua. Emalättest ning Ottenist saab janu kustutada. Lõpp läheb raskeks, kuid pean vastu ilusasti.

Muidu tore. 2,5h kokku heas tempos