Kas sellist JWOC'i ma tahtsingi? Ei.

Masendus on vaikselt möödunud, kuid pikemat juttu võistlusest siiski ei avalda, sest tolku polnud tollest niikuinii. Kodus võib ju kenasti välja mõelda, missugune on maastik, kuidas joosta, mida jälgida jne, kuid ikkagi ei piisa sellest. Harjutada ning harjutada!

Sprint, tavarada ning lühiraja kvalifikatsioon - kõik jäi vigade taha.
Sprint sprindiks, see oli mu esimene selline jooks see aasta ning põhirõhku sellele ei pannud. Tuleb välja, et siin oli mul kõige rohkem potentsiaali. Aga jah, vead,vead,vead ning lolliksjooksmine.
Tavarada. Algus enam-vähem, kuid siis põmaki 6,5min võitjale ja järgmisega veel 2min otsa. Selge. Ühesõnaga, palju kaotan aega kividel jooksuga ning kaardilugemisega. Muide, jooksin esimesest punktist kuni lõpuni koos ühe bulgaarlasega. Tema oli mulle lihtsalt sabaks, aga mind see ei häirinud. Pigem tõstis ta mu enesekindlust, kuna ta lihtsalt tundus nõrgem olevat.
Lühiraja kvalifikatsioon. Põmm, esimesse punkti 3,5min viga ja olingi finaalist väljas. Väga kahju. Juba linte pidi K punkti joostes lugesin välja, et kivikülvist paremalt poolt kuni selle lõpuni ja punkti. Jõudsin ka juba teist etappi piiluda. K'sse jõudes teised lähevad paremale, ma kontrollin suunda ning näen enda ees juba kivikülvi. Punkti aga pole ja väärtuslikku aega kulub. Mina või kompass?
Treeningkaardil tegin samuti 30kraadise suunaga kaldumise ning B finaalis samuti samasuguse. Müstika, kuidas? Nojah, kogemused näitavad, et tavaliselt on ikka jooksja süüdi.
Teatega võin rahule jääda kui eelmisi päevi vaadata. Suuri vigu ei tulnud ning grupist maha ei jäänud, kuid eesolevaid ka ei suutnud püüda. Kaotus siiski üpris suur.

Noorteklassi tähtsaima võistlusega jäi siis niiviisi. Püssi aga ma veel põõsasse ei viska. Orienteerumine on jätkuvalt lahe (v.a võssis):D