Olen sõjaväes vuoouuuoooou olen sõjaväes...

Kostub õrn vile. See on ju see ülemise korruse äratus, meie äratuseni on paar sekundit aega. Selleks ajaks olen juba maas ning ajan riideid selga. Reamees Hunt juba valmis, jälle. Jõuan teisena WC-sse, kohe-kohe tekib järjekord. Väljaminekuni on veidi aega, ootan ukse juures paarkümmend sekundit, et väljas ei peaks külmetama. Astun rivvi, enamus kohal juba. Kurat, kes puudu? Rekker? Siiski rms Toom. Teine rühm saab enne meid jooksma.
„Minu järel vabajooksu marss!” ning võib oma raskeid paraadsaapaid liigutama hakata. Kasarmu taha jõudes mõtlen poolunes, et mitmes ring see on juba. Ahjah, vist esimene alles. Teeme oma 3-4 ringi ära ning riviplatsile. Käeringid, kätekõverdused, puusaringid jms ning lõpuks jälle kätekõverdused, jee. Tagasi kasarmusse.
Kell on 6.35. Ruttu voodit korda tegema, et jõuaks ka hommikust hügieeni teha.
6.50 hakkame välja kogunema, et saaks varem sööma minna, kõht ammu tühi juba. Loodan, et hommikusöögiks on puder..
Tagasi tuleme lauluga, tuju juba rõõmsam. Mis tuba hommikul koristab?? Jess, autojuhid. Seega on veidi vaba aega. Vaatan ega mundril niite näha pole, ei taha ülevaatusel nime kirja saada.
Pärast tuleb hommikune möödamarss, kus saab huumorit jälle ning hakkabki õppetöö. See möödub lõunasööki oodates ning peale toda omakorda ehk saab õhtul välja trenni minna…

Selline oli tüüpiline hommik.

Kuna midagi otseselt viga polnud, siis ma sõjaväkke minema pidingi. Õnneks tänu headele inimestele orienteerumisliidus sain ma SPORDIRÜHMA. Ehk siis enne jõule lasti mind vabaks kuni aprillini, mil ma pean kahenädalaseks kiirkursuseks tagasi minema. Seejärel loodetavasti jälle vaba kuni reservini.
Noorteaeg ehk sõduri baaskursus oli kohustuslik ning samasugune nagu teistelgi. Vahe oli selles, et sportlased said õhtuti linnaloale sporti tegema (mõnikord ka mitte). See tegi loomulikult paljusid kadedaks, kuid mis teha.
Seltskond oli meil toas kirev: aerutajad (või sõudjad??), jalgratturid, jalgpallurid, maadlejad, 2 orienteerujat (Malsroos), poksija, kergejõustiklased ning isegi veemotosportlane. Kõige hullemad trennitegijad paistsid olevat pedaalisõtkujad oma 120tunniste treeningtundidega kuus (mahukuus loomulikult). 9tunnine trenn päevas – juhtus vahel. Lisaks olevat nad enamus ajast välismaal kas laagrites või veloduuridel ning nad saavad selle eest raha ka pealegi.
Orienteerumine on see-eest põnevam.
Huumorit sai pidevalt. Eriti rivistustel :D
Jagati ka igasugu toredaid karistusi, näiteks kord pillasin kogemata relva maha.
"Relva pikkus?"
"1025"
Mõtlesin terve lõpurännak, et kui ruttu ma need tuhat kätekõerdust ära teeksin. Õnneks saime terve rühmaga need koos tehtud. :D Pärast tuli küll paar imelikku pilku minu suunas :D
Trenni sai kokkuvõttes isegi rahuldavalt teha. Üle mitmete aastate on see esimene aasta, kus ma olen oktoobris ja novembris trenni saanud teha. Varem jäi see küll haiguste, oppide või õnnetuste taha.