Paradiis



Autosse, Tallinna, laevale, Stockholmi, autosse ja kohal, Åres Rootsis. Uskumatu, millised mäed. Mägese pisiku sain juba ammu Norras, kui me perega automatka tegima. Ma lihtsalt jõllitasin ning jõllitasin neid ja tahtsin tagasi. Nüüd siis olen jälle mägedes. Jee.
Kohale jõudsime peale seitset millalgi. Elukohaks korter, mis on vapustavalt äge. Asjad korteris, ei suutnud ma enam end tagasi hoida jooksma minekust. Ehk siis ümbruskonnaga tutvuma. Nonii teen väikse sörgi peale pikka autosõitu. Majade vahelt läbi valgustatud nõlva juurde. Mis seal ikka, võtan veidi tõusu ka siis juba. Ja ma hakkasin tõusma ning tõusma, loomulikult mööda suusaradu. Suusarajad läksid ka mõnusalt siksakis üles nii, et jooksusammu sai ikka teha. Jalad võtsid ruttu mäed omaks ning laugematel tõusudel tõusus tempo kohe iseenesest. Siis tavalist nõlva pidi ikka kõrgemale ja kõrgemale. Tuul tõuseb, RR kileka alla olevast soojast pesust on vähe. Külm hakkab, kuid ega ma enam pooleli jäta.
Lõpuks olen juba nii kõrgel, et alt avanev vaatepilt võtab korraks seisatama. All orus paistab pikalt looklev järv, mille kaldal asub võimas tuledemeri. Ümberringi on mäed, mis teatud kõrgusel kaotavad puud ning võimas valge väli läheb kuni tipuni. Tahan ka tippu.
Järgmise tõusu tagant hakkab paistma tõstuki mahaminekukoht. Ümberringi olevad puud on asendunud kidurate mändidega, mis lõppevad ka varsti ära. Olen jõudnud avarale platoole, kus asuvad mõned söögikohad ja muud majakesed. Tühjus ja pimedus, kedagi pole näha. Kõrgemal asuvat võimast tippu lahutab minust kivine järsk nõlv. Täna vist tippu ei jookse.
Niisiis hakkan laskuma, külm ka ammu juba. All valitsevast paarist soojakraadist on siin tuulte mõjul metsikult külm. Õnneks laskumine on lauge ning peagi saan jälle metsa vahele. Kitsas rada läheb mööda nõlva sujuvalt allapoole. Rada pole ei jäine ega pehme, vahepealselt mõnus, nii et kiirus kasvab iseenesest. Panen mõnuga alla.
Veidi allpool, kuhu valgustatud nõlva juurde tagasi jõuan, käin ka korra pikali. Nõlva all tunnelis on libe jää. Õnneks midagi ei juhtunud. Veidi aja pärast kohtan paari laudurit ja suusatajat, kes samuti kodu poole sõidavad. Liigume paremale, küla alumesse otsa. Kitsas rada on piisavalt lauge, et jõuan nendega samas pundis joosta. Kohati jooksen nii kiiresti kui jalad suudavad ning liigun neist kiiremini. Siis tuleb aga jälle järsem koht ning kuuvalguses ei julge neil enam järgi hoida.
Lõpuks jõuab rada parempoolsele slaalominõlvale, mis on jooksmiseks nii järsk, et mu New Balance all kohe üldse ei pea. Libisen tahtmatult mõned head meetrid alla poole ning suundun tagasi tänavatele ja koju. Milline elamus.

2.päev
Lähme mäele suusatama. Ema, isa suuskadega, mina ja õde lumelauaga. Nõlvad igale maitsele, lahe.

Õhtul lähen jooksma. Teen vähe pikemalt kui eile. Päeval sain teada, et suusaradadel ikkagi ei tohi joosta. Nojah, kui keegi ei näe, siis pole hullu. Lähen hoopis autoteed mööda, mis keeras mäe poole. Tee läheb mõnusalt ja kurvitades ikka üles ja ülespoole. Kui juba päris pikalt joostud, jõuan tee lõppu – nõlvade juurde. Mis seal ikka, panen ikka üles.
Seekordne nõlv on lauge ning pehme lumega. Rajatraktor on küll kunagi sõitnud, aga peale on tulnud u 10cm’ne lumekiht. Peale selle on rajal üksikud buraanijäljed ning mõned suusajäljed. Jalg vajub kohati läbi ning jooksmine on raskendatud, aga see-eest lahe. Kuu valgustab niipalju, et minust tekib selge vari ning kui pilv tuleb kuu ette, siis kaoks päev justkui pimedusse.
Varsti olen jälle nii kõrgel, et puud lähevad kiburateks ja varsti kaovad need üldse ära. Seisatan ja jään ümbrust vaatama. Vapustav: valged nõlvad ümberringi ja ei ühtegi puud. Olen justkui üksi mahajäetud mäestikus.
Lõpuks, kui olen liftist möödunud ja väikse tipu poole rühkimas, avastan, et maapind on jääs ning helgib kuuvalguses. Võtab veidi kõhedaks, kuid õnneks on ikkagi pehme ja koss all peab. Ja nii kui tipu harja peale jõuan, tuleb justkui eikusagil metsik tuul, mis tahab mind sealt minema pühkida. Üle tunni möödas ning alustan laskumist.
Jõuan teise tõstukini ning hakkan slaalominõlva pidi alla tulema. Väljas on piisavalt pime ja nõlv järsk, seega pean tibusammudega alla minema. Eilset allatuiskamist harrastada ei saa, kohati lihtsalt libistan alla.
Lõpuks jõuan alla ning tagasi autoteele. Seejärel saan 4-5km tagasi alla joosta ning koju minna.

Järgmistest päevadest ei viitsi pikemalt kirjutada. Kohati kippusid jooksuotsad matkadeks, seda küll mitte pikkuse, vaid tempo poolest. Nii mõnigi kord avastasin end paksus lumes mäkke rühkimas. A põnev ikkagi :D

Lumelauaga oli ka tore sõita, eriti paksus lumes. Samuti metsas puude vahel :P

Kokkuvõttes oli tore välismaal olla ning talve nautida. Seda enam, kui Eestis ilma vaadata..

13-21 jaanuar
Autoga sõitu: 2000km (Põlvast)
Jooksutunde: 7.32h
Muud tegevused (lumelaud): u 20h
Nullpäevi: 2
Intensiivsus: madal

Ehk siis trenni poolest kerge, kuid siiski väsitav nädal.




Jooksuotsal. Päris palju tõustud juba:


Mina pimedas jooksmas:


:D