Talvine ettevalmistus, kevadlaager ning esimene võistlus
Sõjaväest sain tulema enne jõule ning sellest ajast saati olen hakanud korralikumalt trenni tegema. Seda just kopra laagrist alates, kus tegin ka uue talvise 3+1 treeningplaani. Plaan oli enda arust päris hea, kuid tsükli nurjas Rootsiskäik. Kuid see selleks.
Varsti oli mul võimalus osa võtta täiskasvanute koondise laagrist. Sai jälle üle pika aja kaarti näpus hoitud ning korralikku metsasjooksu tehtud. Sain ka nõuandeid treeninguteks ning koostasingi uue 1+1 (10+4) plaani, mis kujutas endas 25tundi 2 nädalaga. Enda arust sai päris hea plaan jällegi.
Seejäres asusin plaani täitma. Esimene tsükkel tuli laitmatu ning tunne oli super. Olin kahtlemata paremas vormis kui varasematel talvedel. Puudust tundsin vaid orienteerumistrennidest ning metsasjooksust. Viimast üritasin küll Harku metsa ning Põlva lähedal rabasjooksuga asendada. Kuid puudu olid vaid mäed, mis jalad veelgi tugevamaks oleksid pidanud tegema. Mis parata.
Varasemate aastatega võrreldes oli aga intensiivsus tõusnud ning üleüldine planeeritus parem. Ning see ongi peamine.
Siis tuli aga pöördepunkt. Järgmise tsükli viimane päev, pikk ots. Eelneval päeval sai tehtud ka ÜKE’t nii, et võttis kohati pildituks. Mis polnud planeeritud muidugi, kuid võimalus oli ning kaaslastega korralikust trennist ei tahtnud me mingil juhul loobuda.
Pühapäeval siis pikk ots koos Sandri ja Aadliga. See oli kahtlemata selle aasta raskeim trenn. Mind vaevas nii janu kui ka tühi kõht, kuid ometi ei saanud ma loomadest maha jääda. Jooksime millegipärast tõusvas tempos ning 2h 26minutilisest otsast olin uskumatud 59% segarežiimis. Lõpuks olin meeletult väsinud.
Järgmine nädal algas planeeritult: 2 päeva puhkust, kolmas päev poolteist tundi sörki ja neljas päev 30-40min ujumist. Reedeks oli igatahes tunne päris hea. Hommikul jooksin reipa 83min otsa Mammastes ning õhtul saalis palli mängimas. Laupäeval rabatiir + õhtune sörk. Pühapäeval jooksuharjutused, kuid siit hakkasid jamad pihta. Vasak säärelihas ei andis tunda ning jätsin hüppeharjutused pooleli.
Järgnevatel treeningutel ning hommikuti oli pulss kõrge. Teadsin, et see ei tõota midagi head. Teisipäeval jätsin igaks juhuks lõigutrenni ära. Neljapäeval aga tundsin, et olen valmis uuesti kiirendusi jooksma. Et siis sisehalli. Tegin omale kohase 15minutilise soojaksjooksu + venitused. Seekord aga lahtijookse ei teinud. Niisiis kolmandal lõigul tõmbasin reielihase ära. Õnneks mitte väga pahasti, kuid tuim valu andis märku igal sammul. Jätsin jalamaid trenni katki ning suundusin ujulasse. Seejärel koju Põlvasse, et kuni nädala lõpuni ratast sõita.
Järgmisel nädalal asusin uuesti vaikselt jooksma.
Soomlastega Göteborgi laagrisse sõites ei osanud ma veel arvata, mis seisus ma olen. Kartsin kehvemat versiooni, et mõõnaperioodist ei ole veel jõudnud välja tulla ning ees seisavad füüsiliselt rasked päevad ning veel raskem võistlus laagri viimasel päeval. Aga tulgu, mis tuleb, vahet pole.
Kolmapäev, 25.märts. Minek.
Hommikul käisin koolis, seejärel trollile, laevale, autosse ja Turu poole ajama, Pyry ning Antti kaaslasteks. Kuna meil oli enne laeva väljumist veidi aega, siis me sisustasime selle väikse jooksuotsaga mööda promenaadi. Päris kena linn muide. Seejärel siis laevale.
Järgmise päeva hommik kulus autosõidule, kohale jõudsime lõuna paiku. Ees ootas esimene trenn. Jee.
Üldiselt mõtlesin, et võtan igat orienteerumist täie tõsidusega ning väldin vigu. Etteruttavalt võin ära öelda, et need lootused purunesid juba esimeses trennis esimesse punkti jooksul.
Tavaliselt on siinne kant just tore koht eriti kevadeti, kuna siin sulab lumi ruttu ära. Seekordne Göteborg kostitas meid aga, üllatus-üllatus, talvega. Ebaõnn.
Esimene trenn seega siis lumes nagu kõik järgnevadki. Üldiselt oli see maastikuga kohanemine. Et enam-vähem teada saada, missugust märga sood ning kõrget kanarbikku mu jalad järgnevatel peavadel tundma hakkavad. Kuna mul oli viimasest kaarditrennist juba tükk aega möödas, siis tänu sellele ei saanud ma alguses kohe üldse hakkama. Totaalne kaos, tuvastasin end punkti taga olevas soos alles.
Muidu polnud maastik tehniliselt üldsegi keeruline ning edasine jooks kulges ilma vigadeta peaaegu lõpuni, kus ma tegin suhteliselt rumala vea. Oleksin pidanud kõrgust hoidma ning väikse järveni jõudma, kuid olin lohakas ja kaldusin liialt alla ning vale järve juurde. Tähelepanu ei tohi hajuda.
Joosta oli aga valges metsas raske. Sammal pehme, sood märjad ning kanarbik kõrge. Mis sellest, et mägesid palju polnud.
Kokkuvõttes olin jooksuga rahul.
Õhtuks tilkus sportlasi laagrisse järjest juurde ning hommikuks olid kõik kohal: 23 RR liiget. Tore oli ka, et kohal olid sellised kuulsused nagu Maetthu ja Tuoppi.
Järgmistel päevadel (reede, laupäev, pühapäev) olid samuti kõik trennid kaardiga + esmaspäeval võistlus.
Järgmine treening oli huvitava ülesehitusega: üks stardib ees, teine 15sek hiljem, siis kolmas ning neljas. Ühesõnaga: jooks pinge all.
Kahjuks olin ma kaardi maha unustanud, aga õnneks oli Vili’l üks üle. Kuid sehkendamine võttis aega ning kui me Pyry’ga hakkasime viimastena stardi poole jooksma, siis me ei leidnud seda kohe. Niisiis, kui me kohale jõudsime, olid teised juba metsa läinud.
Päris hästi edenesid isegi esimesed 2 osa, viimane osa oli tehnilisem ja seal olin ma üpris aeglane. Kuid jällegi rahul.
Õhtul oli mass-stardist orienteerumine. Maastik oli alguses jube kaljune ning kohati meenutas ronimist rohkem. Samuti suutsin alguse poole pikal etapil järje kaotada ning olin ei-tea-kus teistel järgi jooksmas.
Vahepeal sujus see-eest hästi, kuid siis tegin lapsiku vea, mis minul üpris tihti juhtub millegipärast. Hakkasin ühte haaki tagurpidi jooksma ning taipasin seda enne punkti alles. Pärastpoole punktist, kus rada mitu korda läbi jooksis, hakkasin jällegi valet joont pidi minema. Seekord oli veel hullem, sest seda etappi olin ma juba varem jooksnud (alguse pikk etapp, kus järje kaotasin). Avastades kadus jooksuisu tõeliselt ära ning lonkisin lõppu jättes osa rajast vahele.
Huvitav, et kuidas ma küll sellist asja kunagi hoolikalt ei jälgi.
Laupäeva hommikul sörkisin kaardil, kus ma juba eelmine aasta käisin. Tehniliselt mitte raske ning nautisin täiel rinnal. Tegelikult hoidsin jõudu õhtuseks trenniks.
Õhtul jällegi mass-start koos MS-Parma tüüpidega. Kohe alguses pandi selline tempo peale, et ma ei suutnud kaarti üldse lugeda. Esimese punkti sain kätte, kuna see oli sama kõigil. Teise liikudes sain ma alles poolel teel paiku, kus ma olen. Teadsin, kuhu minna ning hajutus viis grupid laiali. Järgmisse jälgisin teisi ning kohe mitte ei suutnud aru saada, kuhu nad lähevad. Punkti ei jõudnud ning olin ei-tea-kus jällegi. Maha ei saanud samuti jääda, sest siis oleks tempo langenud ning kiirest trennist poleks midagi välja tulnud. Varsti olin siiski üksi, kuna võtsin oma variandi.
Üldiselt oli see juba viies kaarditrenn järjest ning ma ei suutnud enam keskenduda. Teerajal olles ei viitsinud kaarti vaadata ja magasin mitmed teeotsad maha. Oli tõeline kergendus lõppu jõuda, mis sest, et viimasena. (osad olid siiski mõned punktid vahele jätnud)
Muide, üks rootslane teadis rääkida, et see olevat kõige külmem öö sel aastal Göteborgis (-13kraadi). Jahe oli tõesti, püksid olid mõnusasti jääs ning kossipaelad kui kellapommid.
Järgmine päev, pühapäev, oli uus päev ning olin uuesti täis isu orienteeruda. Võtsin ka rahulikumalt, et säästa energiat võistluseks ning õhuks. Jällegi oli see trenn, mis mulle väga meeldis. Vigu ei teinud ning maastik huvitav.
Arvasin algul, et õhtul sörgitakse niisama lõdvestuseks pool tundi nagu ikka enne võistlust. Kuid tulekul oli hoopis, üllatus-üllatus, sprint. Korraldatud oli nii, et olekski nagu päris võistlus. Tore.
Üllatus tabas mind aga esimese ning teises punktis, kus lootsin näha mingit tähist, nagu trennides. Seetõttu kaotasin seal aega.
Ma ei ole tavaliselt suur sprindijooksja, kuna alati rikub miski mu hea jooksu ära. Seda ka siin.
Punktist väljajooksud! Esimesest ja teisest punktist eriti, kuna punkti jooksul polnud ma seda ette vaadanud. Tegin lisahaake ja kaotasin aega.
Ülejäänud rada oli lihtne ning joostes oli isegi päris hea tunne. Viimasesse punkti jooksul polnud aga ma eriti tähelepanelik ning jooksin otse minemise asemel vasakult ringi.
Kokkuvõttes, kui rajal oleks olnud keeruline ja detailirikas koht. Siis oleks ma seal arvatavasti viga teinud. Puudu on mul oskus, mis suudaks ette näha kavalaid kohti. Näiteks nagu on mõned lühikesed etapid, kus pole aega ette lugeda. Siis tuleb aga tähtis väljajooks või trikiga koht ning seal ma arvatavasti teeksingi vea. Sama kehtib ka metsasjooksul.
Muidu oli aeg võrreldes teiste klubiliikmetega päris hea. Nojah, teisest klassist olid Merz ja Tervo. Kaotus vastavalt 1.45 ja u 1min. Kui esimese, teise ning viimase etapi oleks korralikult jooksnud, siis väga viga polegi.
Esmaspäev oli päev, mil sai võistlust joosta. Tugevamad olid eliitklassis, ma aga lihtsalt H21, kuna 13 km-ne rada oleks olnud liiga pikk. Meil aga üle 8 midagi :D
Kuna klass oli nagu eestis B klass, siis läks korda mul see, üllatus-üllatus, võita. Hoolimata viimasest stardiajast, lumes olevatest jälgedest, poolte osalejate mittekohalolekust ning katkistest kossidest oli mul siiski päris hea meel. Võrrelda sain end Aapo Summaneniga, kes jooksin samuti samas klassis ja on minuga sama vana. Temaga saaksin end võrrelda järgnevate aastate jooksul isegi. Nojah, üks tema juhendajatest on isegi Jani Lakanen ning treeningvõimalused missugused. Eks näis :P
Jooksust niipalju, et teedel on minek hea, metsas rahuldav ning punkti võtmine keeruline. Paljuräägitud n.ö ründepunkti mul tihti pole ning punkti lähiümbrust ei suuda ma samuti selgeks lugeda. Sellest ka hulk vigu punkti võtmisel.
Laagri loen igati kordaläinuks. Sai orienteerutud, teisi nähtud ning indu kõvasti juurde saadud.
Hooaeg algab Soomes Tiomila katsevõistlustel, seejärel Jüriöö. Jee.
Sõjaväest sain tulema enne jõule ning sellest ajast saati olen hakanud korralikumalt trenni tegema. Seda just kopra laagrist alates, kus tegin ka uue talvise 3+1 treeningplaani. Plaan oli enda arust päris hea, kuid tsükli nurjas Rootsiskäik. Kuid see selleks.
Varsti oli mul võimalus osa võtta täiskasvanute koondise laagrist. Sai jälle üle pika aja kaarti näpus hoitud ning korralikku metsasjooksu tehtud. Sain ka nõuandeid treeninguteks ning koostasingi uue 1+1 (10+4) plaani, mis kujutas endas 25tundi 2 nädalaga. Enda arust sai päris hea plaan jällegi.
Seejäres asusin plaani täitma. Esimene tsükkel tuli laitmatu ning tunne oli super. Olin kahtlemata paremas vormis kui varasematel talvedel. Puudust tundsin vaid orienteerumistrennidest ning metsasjooksust. Viimast üritasin küll Harku metsa ning Põlva lähedal rabasjooksuga asendada. Kuid puudu olid vaid mäed, mis jalad veelgi tugevamaks oleksid pidanud tegema. Mis parata.
Varasemate aastatega võrreldes oli aga intensiivsus tõusnud ning üleüldine planeeritus parem. Ning see ongi peamine.
Siis tuli aga pöördepunkt. Järgmise tsükli viimane päev, pikk ots. Eelneval päeval sai tehtud ka ÜKE’t nii, et võttis kohati pildituks. Mis polnud planeeritud muidugi, kuid võimalus oli ning kaaslastega korralikust trennist ei tahtnud me mingil juhul loobuda.
Pühapäeval siis pikk ots koos Sandri ja Aadliga. See oli kahtlemata selle aasta raskeim trenn. Mind vaevas nii janu kui ka tühi kõht, kuid ometi ei saanud ma loomadest maha jääda. Jooksime millegipärast tõusvas tempos ning 2h 26minutilisest otsast olin uskumatud 59% segarežiimis. Lõpuks olin meeletult väsinud.
Järgmine nädal algas planeeritult: 2 päeva puhkust, kolmas päev poolteist tundi sörki ja neljas päev 30-40min ujumist. Reedeks oli igatahes tunne päris hea. Hommikul jooksin reipa 83min otsa Mammastes ning õhtul saalis palli mängimas. Laupäeval rabatiir + õhtune sörk. Pühapäeval jooksuharjutused, kuid siit hakkasid jamad pihta. Vasak säärelihas ei andis tunda ning jätsin hüppeharjutused pooleli.
Järgnevatel treeningutel ning hommikuti oli pulss kõrge. Teadsin, et see ei tõota midagi head. Teisipäeval jätsin igaks juhuks lõigutrenni ära. Neljapäeval aga tundsin, et olen valmis uuesti kiirendusi jooksma. Et siis sisehalli. Tegin omale kohase 15minutilise soojaksjooksu + venitused. Seekord aga lahtijookse ei teinud. Niisiis kolmandal lõigul tõmbasin reielihase ära. Õnneks mitte väga pahasti, kuid tuim valu andis märku igal sammul. Jätsin jalamaid trenni katki ning suundusin ujulasse. Seejärel koju Põlvasse, et kuni nädala lõpuni ratast sõita.
Järgmisel nädalal asusin uuesti vaikselt jooksma.
Soomlastega Göteborgi laagrisse sõites ei osanud ma veel arvata, mis seisus ma olen. Kartsin kehvemat versiooni, et mõõnaperioodist ei ole veel jõudnud välja tulla ning ees seisavad füüsiliselt rasked päevad ning veel raskem võistlus laagri viimasel päeval. Aga tulgu, mis tuleb, vahet pole.
Kolmapäev, 25.märts. Minek.
Hommikul käisin koolis, seejärel trollile, laevale, autosse ja Turu poole ajama, Pyry ning Antti kaaslasteks. Kuna meil oli enne laeva väljumist veidi aega, siis me sisustasime selle väikse jooksuotsaga mööda promenaadi. Päris kena linn muide. Seejärel siis laevale.
Järgmise päeva hommik kulus autosõidule, kohale jõudsime lõuna paiku. Ees ootas esimene trenn. Jee.
Üldiselt mõtlesin, et võtan igat orienteerumist täie tõsidusega ning väldin vigu. Etteruttavalt võin ära öelda, et need lootused purunesid juba esimeses trennis esimesse punkti jooksul.
Tavaliselt on siinne kant just tore koht eriti kevadeti, kuna siin sulab lumi ruttu ära. Seekordne Göteborg kostitas meid aga, üllatus-üllatus, talvega. Ebaõnn.
Esimene trenn seega siis lumes nagu kõik järgnevadki. Üldiselt oli see maastikuga kohanemine. Et enam-vähem teada saada, missugust märga sood ning kõrget kanarbikku mu jalad järgnevatel peavadel tundma hakkavad. Kuna mul oli viimasest kaarditrennist juba tükk aega möödas, siis tänu sellele ei saanud ma alguses kohe üldse hakkama. Totaalne kaos, tuvastasin end punkti taga olevas soos alles.
Muidu polnud maastik tehniliselt üldsegi keeruline ning edasine jooks kulges ilma vigadeta peaaegu lõpuni, kus ma tegin suhteliselt rumala vea. Oleksin pidanud kõrgust hoidma ning väikse järveni jõudma, kuid olin lohakas ja kaldusin liialt alla ning vale järve juurde. Tähelepanu ei tohi hajuda.
Joosta oli aga valges metsas raske. Sammal pehme, sood märjad ning kanarbik kõrge. Mis sellest, et mägesid palju polnud.
Kokkuvõttes olin jooksuga rahul.
Õhtuks tilkus sportlasi laagrisse järjest juurde ning hommikuks olid kõik kohal: 23 RR liiget. Tore oli ka, et kohal olid sellised kuulsused nagu Maetthu ja Tuoppi.
Järgmistel päevadel (reede, laupäev, pühapäev) olid samuti kõik trennid kaardiga + esmaspäeval võistlus.
Järgmine treening oli huvitava ülesehitusega: üks stardib ees, teine 15sek hiljem, siis kolmas ning neljas. Ühesõnaga: jooks pinge all.
Kahjuks olin ma kaardi maha unustanud, aga õnneks oli Vili’l üks üle. Kuid sehkendamine võttis aega ning kui me Pyry’ga hakkasime viimastena stardi poole jooksma, siis me ei leidnud seda kohe. Niisiis, kui me kohale jõudsime, olid teised juba metsa läinud.
Päris hästi edenesid isegi esimesed 2 osa, viimane osa oli tehnilisem ja seal olin ma üpris aeglane. Kuid jällegi rahul.
Õhtul oli mass-stardist orienteerumine. Maastik oli alguses jube kaljune ning kohati meenutas ronimist rohkem. Samuti suutsin alguse poole pikal etapil järje kaotada ning olin ei-tea-kus teistel järgi jooksmas.
Vahepeal sujus see-eest hästi, kuid siis tegin lapsiku vea, mis minul üpris tihti juhtub millegipärast. Hakkasin ühte haaki tagurpidi jooksma ning taipasin seda enne punkti alles. Pärastpoole punktist, kus rada mitu korda läbi jooksis, hakkasin jällegi valet joont pidi minema. Seekord oli veel hullem, sest seda etappi olin ma juba varem jooksnud (alguse pikk etapp, kus järje kaotasin). Avastades kadus jooksuisu tõeliselt ära ning lonkisin lõppu jättes osa rajast vahele.
Huvitav, et kuidas ma küll sellist asja kunagi hoolikalt ei jälgi.
Laupäeva hommikul sörkisin kaardil, kus ma juba eelmine aasta käisin. Tehniliselt mitte raske ning nautisin täiel rinnal. Tegelikult hoidsin jõudu õhtuseks trenniks.
Õhtul jällegi mass-start koos MS-Parma tüüpidega. Kohe alguses pandi selline tempo peale, et ma ei suutnud kaarti üldse lugeda. Esimese punkti sain kätte, kuna see oli sama kõigil. Teise liikudes sain ma alles poolel teel paiku, kus ma olen. Teadsin, kuhu minna ning hajutus viis grupid laiali. Järgmisse jälgisin teisi ning kohe mitte ei suutnud aru saada, kuhu nad lähevad. Punkti ei jõudnud ning olin ei-tea-kus jällegi. Maha ei saanud samuti jääda, sest siis oleks tempo langenud ning kiirest trennist poleks midagi välja tulnud. Varsti olin siiski üksi, kuna võtsin oma variandi.
Üldiselt oli see juba viies kaarditrenn järjest ning ma ei suutnud enam keskenduda. Teerajal olles ei viitsinud kaarti vaadata ja magasin mitmed teeotsad maha. Oli tõeline kergendus lõppu jõuda, mis sest, et viimasena. (osad olid siiski mõned punktid vahele jätnud)
Muide, üks rootslane teadis rääkida, et see olevat kõige külmem öö sel aastal Göteborgis (-13kraadi). Jahe oli tõesti, püksid olid mõnusasti jääs ning kossipaelad kui kellapommid.
Järgmine päev, pühapäev, oli uus päev ning olin uuesti täis isu orienteeruda. Võtsin ka rahulikumalt, et säästa energiat võistluseks ning õhuks. Jällegi oli see trenn, mis mulle väga meeldis. Vigu ei teinud ning maastik huvitav.
Arvasin algul, et õhtul sörgitakse niisama lõdvestuseks pool tundi nagu ikka enne võistlust. Kuid tulekul oli hoopis, üllatus-üllatus, sprint. Korraldatud oli nii, et olekski nagu päris võistlus. Tore.
Üllatus tabas mind aga esimese ning teises punktis, kus lootsin näha mingit tähist, nagu trennides. Seetõttu kaotasin seal aega.
Ma ei ole tavaliselt suur sprindijooksja, kuna alati rikub miski mu hea jooksu ära. Seda ka siin.
Punktist väljajooksud! Esimesest ja teisest punktist eriti, kuna punkti jooksul polnud ma seda ette vaadanud. Tegin lisahaake ja kaotasin aega.
Ülejäänud rada oli lihtne ning joostes oli isegi päris hea tunne. Viimasesse punkti jooksul polnud aga ma eriti tähelepanelik ning jooksin otse minemise asemel vasakult ringi.
Kokkuvõttes, kui rajal oleks olnud keeruline ja detailirikas koht. Siis oleks ma seal arvatavasti viga teinud. Puudu on mul oskus, mis suudaks ette näha kavalaid kohti. Näiteks nagu on mõned lühikesed etapid, kus pole aega ette lugeda. Siis tuleb aga tähtis väljajooks või trikiga koht ning seal ma arvatavasti teeksingi vea. Sama kehtib ka metsasjooksul.
Muidu oli aeg võrreldes teiste klubiliikmetega päris hea. Nojah, teisest klassist olid Merz ja Tervo. Kaotus vastavalt 1.45 ja u 1min. Kui esimese, teise ning viimase etapi oleks korralikult jooksnud, siis väga viga polegi.
Esmaspäev oli päev, mil sai võistlust joosta. Tugevamad olid eliitklassis, ma aga lihtsalt H21, kuna 13 km-ne rada oleks olnud liiga pikk. Meil aga üle 8 midagi :D
Kuna klass oli nagu eestis B klass, siis läks korda mul see, üllatus-üllatus, võita. Hoolimata viimasest stardiajast, lumes olevatest jälgedest, poolte osalejate mittekohalolekust ning katkistest kossidest oli mul siiski päris hea meel. Võrrelda sain end Aapo Summaneniga, kes jooksin samuti samas klassis ja on minuga sama vana. Temaga saaksin end võrrelda järgnevate aastate jooksul isegi. Nojah, üks tema juhendajatest on isegi Jani Lakanen ning treeningvõimalused missugused. Eks näis :P
Jooksust niipalju, et teedel on minek hea, metsas rahuldav ning punkti võtmine keeruline. Paljuräägitud n.ö ründepunkti mul tihti pole ning punkti lähiümbrust ei suuda ma samuti selgeks lugeda. Sellest ka hulk vigu punkti võtmisel.
Laagri loen igati kordaläinuks. Sai orienteerutud, teisi nähtud ning indu kõvasti juurde saadud.
Hooaeg algab Soomes Tiomila katsevõistlustel, seejärel Jüriöö. Jee.
Kas Göteborgi juures lätlasi ka näha oli? Kus kandis te Göteborgi lähistel jooksite?
VastaKustutaLätlasi küll ei näinud, teid ka mitte.
VastaKustutaVõib-olla käisite samal kaardil varem või hiljem, ükskord olid isagi vanad jäljed sees, kuid uus lumi oli peale tulnud. Käisime igal pool muidu.