Otsus

Tahaks rohkem trenni teha, saavutada ning rõõmu tunda neist kõigist. Need on sõnad, mis mu blogi esimese sissekande lõpetasid. Sõnad, mis on mind aastaid edasi viinud mu unistuste poole. Miski pole olnud veel piisavalt suur takistus, et oma suurimat varandust, motivatsiooni, kaotada. Nüüd on aga teisiti.

Jooksmine ning orienteerumine on olnud pikka aega mu kõrval. Mul oli alati olnud kindel siht silme ees, mida ma tahan. Takistuseks ei ole olnud ei märjad sokid, külmunud näpud või kehv vorm. Tegin seda, millesse uskusin, ning ma tahtsin seda hästi teha. Ma teadsin kuhu ma jõuda võin, sest ma olin seda paaril korral kogenud.

Eesti öised meistrivõistlused paar-kolm aastat tagasi. Samal päeval oli olnud sprint, kus mind paraku tühistati. Hoolimata ühes veast olin teinud superhea jooksu, kus tagasi kohe mitte ei hoitud.
Peale mõningast kodust uinakut olid jalad jälle stardijoonele seatud ning jooks võis alata. Jooks, õigemini tunne, mis mind valdas, jääb igaveseks meelde. Seda üleloomulikku tempot, mida ma lõputult kaua võisin arendada, võib kirjeldada kui lendamisena. Ma tegin vigu, ma tegin palju vigu, kuid ma võisin kihutada mööda teed, üle soo ja risu nii, et teist nägu ka ei teinud. See külm tunne ning adrenaliin, mida joostes tundsin, kui seda suudaks ajastada õigeks võistluseks, siis ei vaataks ma kellelegi alt üles. Mitte kellelegi.

Mulle meeldib joosta. Mind köidab see tunne, kui pöid maapinnast lahti ütleb ning oma imelist teekonda läbi õhu alustab. Sujuvalt teisest jalast möödudes tahaks kahmata läbi õhu üha kaugemale ja kaugemale kuni sirutus küündib sinnamaani, et maapind lõpuks teda tagasi kutsub. See on lendamine ning just seesama ülim tunne, mida võib teha tuhandeid ja tuhandeid kordi järjest. Kogu selle liigutuse jooksul võib aru saada, et terve su keha annab oma panuse, et kõik liigutused oleksid kaasatud tegevusse nii, et see looks ühe sujuva terviku, harmoonia, mis kandub üle nii tõukemomenti kui ka lennufaaasi. See on lendamine, kuhu ma lõpuks jõudsin.

Tulles tagasi reaalsusesse, siis sport on andnud mulle palju. Seda väga mitmes mõttes. Välja tooksin ehk sihikindluse ja pühendumuse, mida muus elus ka väga hästi kasutada saab. Nüüdseks olen leidnud ka teed, kus ma neid rakendada saan.

Leidsin Postimehest ühe huvitava mõtte, mis pani korraks mõtlema.
Mulle meenub, et baleriin Kaie Kõrb ütles ühes intervjuus oma lavarolle kirjeldades, et Uinuv Kaunitar on tehniliselt küll keeruline, aga karakterina on ta lihtne rõõmsameelne tütarlaps, kes tantsib läbi etenduse. Seal pole mingit psühholoogilist piiri.
Kui nüüd paralleele tõmmata enda tegemistesse, siis peab tunnistama, et tegelikult olen ma leidnud just miskit, mis mind tohutult motiveerib ning edasi viib. Miskit, mis mulle kindla sihina suunda näitab. Miskit, milles ma tunnen end ka vabalt. Paraku ei ole see enam kõrgemal tasemel sport.

Tahaks rohkem teha, saavutada ning rõõmu tunda neist kõigist.