Tagasi??

"Hakkame trenni tegema!" - esimesed sõnad mu jooksuklubi treeneritele, kel oli hea meel mind jälle näha. Pikk motivatsioonimõõn alates veebruarist on peale mõningaid jõnksatusi taas sihikindlalt tõusuteel. Paraku on õhus veel palju.

Esiteks: prioriteedid. Peale kooli, mis on kindlalt esikohal, on mu viimase aasta jooksul palju-palju juhtunud. BEST, suhted, jooksmine, hobid - see on mõnus kompott, mille erinevad koostisosad tuleb kõik ühte purki mahutada. Kuna aga huupi pannes ei mahu see kohe mitte sinna, siis tuleb järjekorda arvestama hakata.

Koolitükkide vahele läheb järgmise suurusena arvatavasti BEST, mille juhatuse töösse ma end järgmise aasta jooksul pühendanud olen. Kuna see on mu enesearengu seisukohast oluline teema, siis järgmisena on ees väga raske valik nii jooksmise, suhete kui ka hobide seisukohalt.
Siinkohal on raske valikuid teha, kuid point on selles, et jooksmine mu tegevuste järjekorda enam paika ei pane ning sellega tuleb arvestama hakata.
Teisisõnu: kui purgis on kool ja BEST paigas, siis selle vahele tuleb risti-rästi teised tegevused nii, et miski välja ei jääks.

Kuna mu pealkirjas oli ka teine küsimärk, siis see on samuti seotud sellesamuse purgikaane kinnitampimisega. Mu suurimaks väljakutseks saabki olema ajaplaneerimine, millega ma siiamaani väga hästi hakkama ei ole saanud.
Õnneks olen ma saanud pisut koolitusi ja kogemusi ning ka Google Calenderi endale sisse juurutanud. Lisaks märkmikule ning ToDo listile on mu kõrval ka inimesi, kes mind liikvel hoiavad. Muidu hakkavad mul lained üle pea kokku lööma ning siis on depressioon kerge tulema, nagu seda juhtus kevadel.
Seega tahaks ma lisaks päevasele virr-varrile ka õhtuti pisut trummi hakata pöristama ning raamatute lugemist jätkata ja loomulikult ka Riinaga koos olla.

Tegelikult olin ma vahepeal osadest tegevustest ajapuuduse tõttu loobumas, kuid juhuslikult jäi ühes Pärnu raamatupoes mulle silma järgmise pealkirjaga raamat: "Pühamees, surfar ja tegevjuht". Pealkirjast tookord ma kaugemale ei jõudnud, kuid see sööbis mu mällu ning arenes edasi motivatsiooniks. Mis aga veel üllatavam oli, oli see, et ma sain selle raamatu ka juhuslikult sünnipäevaks. Lahti ma seda veel ei ole teinud ning ei tea, kas julgengi, kuid igaljuhul hakkab see mind rasketel aegadel motiveerima.

Vot.