Tulin, nägin, jooksin ning hästi jooksin - Sügisjooks 2009
Kui ma enne starti vanalinnas ringi sörkisin, siis Sauna tänava alguses torkas mulle pähe mõte, et ega ma seda distantsi (10km) ometi niisama jooksma lähe. Muidugi mitte, kuna järgmine mõte käis Jaagupi blogis oleva kirjutise, emotsioonitu jooksu , kohta. Seega otsustasin, et tuleb, mis tuleb, ma teen ühe emotsionaalse jooksu.
Kõigepealt heietan taustaks pisut oma treenitusest. Alates veebruarist, mil mul pikk paus tekkis, kogunes mul treeningtunde tsirka 5-7h vahele. Seda siis kokku kuni 5 nädalat jäi Sügisjooksuni, mil ma otsustasin tagasi tulla. Tagasitulek tähendas eelkõige jalgade tagasitoomist jooksusammu juurde ning hiljem ka tempotreeninguid.
Esimesed kolm nädalat sörkisin erinevate pikkustega jooksuotsi ning tegin ühe hüppetrenni ja kaks pikemat otsa (üle tunni). Ausalt öeldes oli tükk tegemist, et uuesti jooksma saada, kuna jalad olid vedelad ning jõudu neis polnud. Neljandal nädalal oli tunda väsimust. Ühe lõigutrenni tegin lühemaks ning ka sellele järgnesid kaks lisapäeva puhkust. Seekord usaldasin enda sisetunnet ning pigem puhkasin, kui läksin trenni.
Viimasel, viiendal nädalal olin enam-vähem vinks-vonks juba, käisin korra staadionil ning tegin oma teise lõigutrenni ka ära. Seejärel panin paika üpris pessimistliku tempograafiku, tegelikult kaks varianti, millega tahtsin joosta 36min või 37minuti alla vastavalt sellele, kuidas esimestel kilomeetritel tunnen end. Graafiku eesmärk oli see, et kuna mul tasemel treenitust ei ole, siis võtan jooksult niipalju, kui võtta on, planeeritud tempoga.
Nii, tagasi jooksu juurde. Vinge! Peale esimest kolme kilomeetrit lendas valmiskritseldatud tempotabel teeveerde ning usaldasin sisetunnet - täna tuleb hea jooks. Ning seda ma võtsin mõnuga: sel ajal, kui puhkpilliorkestrid kilomeetritähiste juures viisijupi üles võtsid ning ma mööda jooksin, oli mul ka nägu naerul ning näpp lõi takti kaasa. Päike paistab, pendeldan erinevate gruppide vahel ning hoian tuulde ja viskan oma pikka sammu - tore on.
Kuid nii, nagu eelmistel aastatel, läheb 7km juures raskeks. Samm vajub madalamaks ning kätega tuleb rohkem hoogu anda - hakkame kannatama. Õnneks pole piiri peal joosta sugugi talumatu, pigem üllatavalt vastuvõetav ning kilomeetritähised siiski aeglaselt lähenevad.
Esimesel tõusul tunnen, et mu jalgadele ning organismile meeldib ülesmäge joosta, seda kuni sinnamaani, mil üles jõuan. Esimest korda tunnen, et pean pisut järele andma. Tasasel maapinnal suudan pisut taastuda, kuid kulminatsioon läheneb.
Peas ringleb juba küsimus, et kas jõuan eesjooksjale järele või mitte ning teisest küljest, et kas kannatan ära või mitte. Seda just siis, kui ma oma keskkooliklassiõest tantsutüdrukule olin patsu andnud ning Toompargi teravaid nurki ümaraks jooksin. 1km oli jäänud ning kõik oli lahtine.
Viimane tõus. Eesjooksja on kinnipüütud ning mul on paha olla. Suudan küll üles ära joosta, kuid seal tunnen, et finish on õhupuuduse tõttu siiski liialt kaugel ning ma jään pea et seisma. Tühja kah ning kuklas olnud vanameister Aadli tuhiseb mööda. Nii kergelt ei suuda ma sellega siiski leppida, kuid karm reaalsus käristab meile siiski soliidse vahe sisse.
Möödub paar sekundit. Tunnen, kuidas rahvamass kõrvalt toetab, tunnen, kuidas finishialas kumiseb kommentaatori madal hääl. Ma suudan Aadli kinni püüda! Jalad liiguvad allamäge väga kergelt ning kiirelt. Viimases kurvus olen temast siiski taga, kuid järel. Nüüd tuleb mu lemmikkoht: hingamisele pole enam tarvis mõelda, härra Aadli on mu kõrval, kõrvus valitseb vaikus, maailm läheb kui aegluupi. On muinasjutuline paradiis, kus rõõmsad näod raja ääres uduselt lehvitavad ning mu pilk kerkib üles taevasse, kus sinisest taevast paistab vastu hellitav päike. Uskumatu.
Finish, heli tuleb tagasi, tunnen enda keha jälle selle kohutava tundega. Kuku või kokku. Peale minutilist seisakut taarun tasakaalutult finishikoridorist ära ning mõistan, et no oli ikka vinge jooks see Sügisjooks!
Aeg: 35:37 (eelmine aasta 35:56, rekord 35:20 (2007))
Koht: 29 (eelmine aasta 20)
Tempotabel:
Optimistlik Realistlik Reaalne
1.km 0:03:25 0:03:30 0:03:17
2.km 0:03:30 0:06:55 0:03:35 0:07:05 0:03:24 0:06:41
3.km 0:03:30 0:10:25 0:03:40 0:10:45 0:03:32 0:10:13
4.km 0:03:35 0:14:00 0:03:40 0:14:25 0:03:39 0:13:52
5.km 0:03:40 0:17:40 0:03:40 0:18:05 0:03:33 0:17:25
6.km 0:03:40 0:21:20 0:03:45 0:21:50 0:03:31 0:20:56
7.km 0:03:40 0:25:00 0:03:45 0:25:35 0:03:38 0:24:34
8.km 0:03:40 0:28:40 0:03:45 0:29:20 0:03:48 0:28:22
9.km 0:03:40 0:32:20 0:03:50 0:33:10 0:03:37 0:31:59
10.km 0:03:40 0:36:00 0:03:45 0:36:55 0:03:38 0:35:37
Kui ma enne starti vanalinnas ringi sörkisin, siis Sauna tänava alguses torkas mulle pähe mõte, et ega ma seda distantsi (10km) ometi niisama jooksma lähe. Muidugi mitte, kuna järgmine mõte käis Jaagupi blogis oleva kirjutise, emotsioonitu jooksu , kohta. Seega otsustasin, et tuleb, mis tuleb, ma teen ühe emotsionaalse jooksu.
Kõigepealt heietan taustaks pisut oma treenitusest. Alates veebruarist, mil mul pikk paus tekkis, kogunes mul treeningtunde tsirka 5-7h vahele. Seda siis kokku kuni 5 nädalat jäi Sügisjooksuni, mil ma otsustasin tagasi tulla. Tagasitulek tähendas eelkõige jalgade tagasitoomist jooksusammu juurde ning hiljem ka tempotreeninguid.
Esimesed kolm nädalat sörkisin erinevate pikkustega jooksuotsi ning tegin ühe hüppetrenni ja kaks pikemat otsa (üle tunni). Ausalt öeldes oli tükk tegemist, et uuesti jooksma saada, kuna jalad olid vedelad ning jõudu neis polnud. Neljandal nädalal oli tunda väsimust. Ühe lõigutrenni tegin lühemaks ning ka sellele järgnesid kaks lisapäeva puhkust. Seekord usaldasin enda sisetunnet ning pigem puhkasin, kui läksin trenni.
Viimasel, viiendal nädalal olin enam-vähem vinks-vonks juba, käisin korra staadionil ning tegin oma teise lõigutrenni ka ära. Seejärel panin paika üpris pessimistliku tempograafiku, tegelikult kaks varianti, millega tahtsin joosta 36min või 37minuti alla vastavalt sellele, kuidas esimestel kilomeetritel tunnen end. Graafiku eesmärk oli see, et kuna mul tasemel treenitust ei ole, siis võtan jooksult niipalju, kui võtta on, planeeritud tempoga.
Nii, tagasi jooksu juurde. Vinge! Peale esimest kolme kilomeetrit lendas valmiskritseldatud tempotabel teeveerde ning usaldasin sisetunnet - täna tuleb hea jooks. Ning seda ma võtsin mõnuga: sel ajal, kui puhkpilliorkestrid kilomeetritähiste juures viisijupi üles võtsid ning ma mööda jooksin, oli mul ka nägu naerul ning näpp lõi takti kaasa. Päike paistab, pendeldan erinevate gruppide vahel ning hoian tuulde ja viskan oma pikka sammu - tore on.
Kuid nii, nagu eelmistel aastatel, läheb 7km juures raskeks. Samm vajub madalamaks ning kätega tuleb rohkem hoogu anda - hakkame kannatama. Õnneks pole piiri peal joosta sugugi talumatu, pigem üllatavalt vastuvõetav ning kilomeetritähised siiski aeglaselt lähenevad.
Esimesel tõusul tunnen, et mu jalgadele ning organismile meeldib ülesmäge joosta, seda kuni sinnamaani, mil üles jõuan. Esimest korda tunnen, et pean pisut järele andma. Tasasel maapinnal suudan pisut taastuda, kuid kulminatsioon läheneb.
Peas ringleb juba küsimus, et kas jõuan eesjooksjale järele või mitte ning teisest küljest, et kas kannatan ära või mitte. Seda just siis, kui ma oma keskkooliklassiõest tantsutüdrukule olin patsu andnud ning Toompargi teravaid nurki ümaraks jooksin. 1km oli jäänud ning kõik oli lahtine.
Viimane tõus. Eesjooksja on kinnipüütud ning mul on paha olla. Suudan küll üles ära joosta, kuid seal tunnen, et finish on õhupuuduse tõttu siiski liialt kaugel ning ma jään pea et seisma. Tühja kah ning kuklas olnud vanameister Aadli tuhiseb mööda. Nii kergelt ei suuda ma sellega siiski leppida, kuid karm reaalsus käristab meile siiski soliidse vahe sisse.
Möödub paar sekundit. Tunnen, kuidas rahvamass kõrvalt toetab, tunnen, kuidas finishialas kumiseb kommentaatori madal hääl. Ma suudan Aadli kinni püüda! Jalad liiguvad allamäge väga kergelt ning kiirelt. Viimases kurvus olen temast siiski taga, kuid järel. Nüüd tuleb mu lemmikkoht: hingamisele pole enam tarvis mõelda, härra Aadli on mu kõrval, kõrvus valitseb vaikus, maailm läheb kui aegluupi. On muinasjutuline paradiis, kus rõõmsad näod raja ääres uduselt lehvitavad ning mu pilk kerkib üles taevasse, kus sinisest taevast paistab vastu hellitav päike. Uskumatu.
Finish, heli tuleb tagasi, tunnen enda keha jälle selle kohutava tundega. Kuku või kokku. Peale minutilist seisakut taarun tasakaalutult finishikoridorist ära ning mõistan, et no oli ikka vinge jooks see Sügisjooks!
Aeg: 35:37 (eelmine aasta 35:56, rekord 35:20 (2007))
Koht: 29 (eelmine aasta 20)
Tempotabel:
Optimistlik Realistlik Reaalne
1.km 0:03:25 0:03:30 0:03:17
2.km 0:03:30 0:06:55 0:03:35 0:07:05 0:03:24 0:06:41
3.km 0:03:30 0:10:25 0:03:40 0:10:45 0:03:32 0:10:13
4.km 0:03:35 0:14:00 0:03:40 0:14:25 0:03:39 0:13:52
5.km 0:03:40 0:17:40 0:03:40 0:18:05 0:03:33 0:17:25
6.km 0:03:40 0:21:20 0:03:45 0:21:50 0:03:31 0:20:56
7.km 0:03:40 0:25:00 0:03:45 0:25:35 0:03:38 0:24:34
8.km 0:03:40 0:28:40 0:03:45 0:29:20 0:03:48 0:28:22
9.km 0:03:40 0:32:20 0:03:50 0:33:10 0:03:37 0:31:59
10.km 0:03:40 0:36:00 0:03:45 0:36:55 0:03:38 0:35:37
Hästi panid. Ma viimasel tõusul vaatasin juba, et "kotis". See oli siis kui pea seisma jäid. Lõpus jäi mul jah sammu pikkusest vajaka kui rakett tagant tuli.
VastaKustutaErkki
Kurat, Simpson. Ma lugesin su juttu ja läksin pärast seda esimest korda üle aasta aja jooksma. Enam rohkem ei kannatanud oodata. Küll ainult 15 minutit ja läbi valu, aga vb on see algus.
VastaKustutaTreeni aga edasi!
Mihkel
:)
VastaKustutaSee oli mu teine võistlus sel aastal. Luban, et järgmine aasta võistlen rohkem.
Väga vinge tulemus. Sain ühtlasi kinnitust, et võin nüüd kuni veebruarini rahulikult õlut libistada ja siis uue hooga peale lennata, et vahet ju pole :)
VastaKustuta