DnB Nord Panga Vana-aasta Heategevusjooks 2009

Faktid:
Aeg: 22:59,4 (2008 22:15)
Pikkus: 6,1km
Kaotus võitjale: 2:20 (2008: 2:06)
Koht: 13

Jooks oli hea, lumel kah polnud viga. Ainult, et libe oli.

Kui start oli käinud ning jooksjad esimesse kurvi sööstnud, siis tundsin, et olin teinud õige otsuse. Mu jalge all kraaplevad metallnaelad pidasid suurepäraselt. Seda nimelt kurvides.Mõni hetk hiljem sain ka oma aimdusele kinnitust: need esimesed jooksevad nii neetult kiiresti. Seda ma tundsin jalge, mitte peaga, sest esimesed kulgesid mu all justkui sügavalt külmunud liha kuuma panni peal. Ühesõnaga: seest kanged. Pea oli aga nii terav, et suutsin endale teadvustada seda, et sellise tempo juures ma jään seisma umbes kahe kilomeetri pärast. Seega lasin lund viskavatel botastepaaridel eest ära joosta. Tühja kah!
Sel ajal, kui ma hakkasin end omas tempos mugavalt tundma, oli mul peas kaks mõtet. Esiteks, kas Petsil olid ka naelikud jalas või mitte, ning teiseks, mis edasi saab. Esimesele ma vastust ei saanud, kuid tagant hakkasid kostma uued jalapaarid.
Joostud oli üle kilomeetri. Kaks tüüpi tuiskasid mööda. Ma hoidsin neile sappa, sest algamas oli lumine metsavahelõik. Ma juba kujutasin endale ette, kuidas eesmised siin koperdama hakkavad ning mina oma nuppudega neilt eest ära jooksen. Tühjagi.
Jalad käivad kohati vasemale-paremale ning meeles mõlgub paha mõte, et miks siin korralikku jooksusammu teha ei saa. Jooksutehnikale polnud tarvis mõelda ning kui jalge alla jõudis tõotatud lumine asfalt, siis liikusid eesmised sujuvalt eest. Kätte neid enam hiljem ei saanudki.
Nii, möödas oli tsirka kolm kilomeetrit ning pidin kuidagi ise hakkama saama. Mõttes mõlkus koht, kus ma eelmine aasta ära hakkasin kustuma. Kuid sellele ma mõelda ei tahtnud ning jätkasin rütmi otsimist. Õige pea kostusid tagant uued sahinad ning pettumusega pidin tunnistama, et keegi jõuab mulle lähemale. Jõudiski.
Kõrvale oli saabunud oranžide tossudega liibukates mees, kes paistis pisut jooksja moodi olevat. Ta liikus võimsalt oma valge maikaga must mööda. Ma läksin järgi ja uustulnuk vedas mind pisut. Seejärel muutus ta taas inimeseks ning õige pea jooksime juba õlg-õla kõrval.
Joostud oli umbes 4 kilomeetri kanti, kui kaugelt hakkas paistma täisnurksete pööretega autoteed ületav kõnnitee, ning mul tekkis plaan. Võtsin sisse positsiooni kaasjooksja ette, et saaksin ideaaltrajektoori mööda liikuda ning naelikute häid omadusi ära kasutada. Jooksin kurvid sellise kiirusega, et botasteomanikul polnud šanssi järel püsida ning tagatipuks kiirendasin ka veel pisut. Tulemuseks oli väike vahe, mis jäi püsima. Hetked hiljem, kui mõtlesin raisatud energiaressurssidele ning tagant hakkas kostma juba tuttavat sahinat, muutus olukord ärevaks.
Õnnneks olin ma viimase kilomeetriga saavutanud rütmi, millega võinuks sel päeval lõputult joosta. Vana hea tuttav jalgade-käte ning hingamise kööstöö tuli ning võttis mu omaks. Tõstsin tempot ning nautisin igat hetke, kui tagant enam miskit ei kostnud.
Õige pea hakkas kaugelt paistma ka võistluskeskuse tuttavad hooned ning sel hetkel tõotasin endale, et ma ei lase endal ära kustuda. Võitlen lõpuni. Ning võitlesingi.
Seesama tunne, mille olin saavutanud viimastel kilomeetritel, toidab mu motivatsiooni järgmise võistluseni. See on jooksmine.

Pildid aadressilt: http://public.fotki.com/tskrissu/vana-aasta-jooks/

Tulemused