Inimesed sündisid jalgade, kuid ilma nende kasutusjuhendita

Jutt siis jooksutehnikast. Öeldakse, et orienteerujal on vilets jooksusamm. Niikaua, kui ma orienteerumisega tegelesin, võin öelda, et mul vähemalt oli. Jooksin tihti nii metsas kui pehmemal pinnasel, sest kartsin põlvede pärast. Oli see schlatter või muud hädad, kuid ühel hetkel tõdesin, et ma ei oska enam kõval pinnasel joosta. Nüüd, mil ma olen jooksutehnikale mõelnud oma mitu aastat järjest pea igas trennis, võin pakkuda, et olen tõele lähedal. Mul on oma arusaam jooksusammust ühtigu see teistega või mitte.

Märkus. Juttu on pigem keskmaajooksust.

Tähtsad on järgmised komponendid: pöid, säärelihased, reied, reietagused, puusad ning käed.

Esiteks, joostakse pöia peal. See oli esimene samm, mida ma muutsin. Tagajärgedeks olid säärehädad, pöiahädad ning lõpuks, kui esimesed olid piisavalt pugevad, pikem jooksusamm. Sellega harjumine võttis kõige rohkem aega, kuid samas leian, et see oli jooksutehnika suhtes minu jaoks läbimurre.

Järgmisena avastasin endilt puusad. Kui Paavo Nurmi trumbiks oli omal ajal puusanõks, siis leidsin, et selle taga võib olla tõde. Puusadega saab end nö maast lahti tõugata ning seega ka pikema lennuaja. Mida pikemalt ollakse õhus, seda enam on aega jalgel taha ning ette end välja sirutada. See omakorda muudab jooksmise ökonoomsemaks.

Kui need sisse harjutatud, tundsin, et olen juba suhteliselt hea sammuga jooksja. Seda paraku aga rahulikul jooksuotsal, kus kiirused ning sagedused polnud suured. Möödus aastaid ning palju võistlusi, kus tõdesin, et olgugi, et olen endale pika sammu võitnud, ei suuda ma suurel kiirusel piisavalt kiiresti jalgu ette ja taha viia. Lahenduseks proovisin veel pikemat sammu teha, kuid kiirus enam ei tõusnud. Pidin miskit muutma.

Tulin tagasi suure sageduse ning lühema sammu juurde. Kuna aga ma pole kiirust oma treeningutes piisavalt arendanud, siis tõdesin jätkuvalt, et olen tagasi alguses. Spurtida saab nii väga hästi, kuid see pole pikemalt ökonoomne. Lisaks tegid muret ka rasked jalad.

Õnneks tõi mind saatus jooksuklubisse, kus tehti mulle nö restart. Olgugi, et mul oli teatud põhi juba all, tuli mul väikeste mahtudega uuesti alustada. Esimesena tundsin jalgade värskust ning kergust ja peagi ei tahtnud ma enam mahtusid ruttu üles ajada. Tekkis usaldus.

Paraku jooksusammuga midagi uut kohe ei muutunud. Küll aga koondus tähelepanu pöiale, mis oli mul olnud nõrk lüli. Läbi hädade ning aja möödudes paranes pöia ning säärte tegevus tuntavalt. Suutsin teatud distantse lõikudel ning võistlustel algusest lõpuni pöial joosta. Hädad käisid vaikselt kaasas, kuid pöid tugevnes järk-järgult.

Eelmisel aastal, peale pikka pausi, jätkusid tehnika tunnetamised. Millegi pärast ei klappinud mul ka käte ning keha koostöö. Kuid juurde sain uue liigutuse – reiega hoo andmise. Raskete reite, või kuidas neid nimetataksegi, ülestõmbamisel jalgratta väntamise laadse liigutusega ning jala ettesirutusega sain jooksusammule veel pikkust juurde. See liigutus polnud küll väga loomulik liigutus, kuid tundsin, et tõde on kusagil lähedal.

Siis sekkus mängu Jüri Tarmak. Sain juurde kaks uut komponenti: reietagused ning puusad ette-üles. Kui Alar Assor näitas meile omal ajal innovaatilisi buratinosamme, siis ei seletatud meile nende tõelist tähendust. Kui jalg on pikalt ette sirutatud ning maandunud, siis tuleb end buratinolikult jalaga üles tõmmata. See tundub veider, kuid sprinterite jaoks on see kui aamen kirikus. Keskmaajooksjatele on see liigutus vähemärgatav, kuid kui mängus on puusad ning pikk samm, siis tuleb seda tegurit arvesse võtta.
Veel tähtsam on puusade töö. Kui eelnevalt olin end puusadega üles-alla tõuganud ning keha raskust üles-alla vedanud, siis nüüd tuli ilmsiks, et keha raskus peaks olema kogu aeg paigal. Keha on võimalikult kõrgel ning seda saab sinna tänu puusade hoiakule.

Kokkuvõttes, kui üks jalg on kindlalt maabunud, siis sirge jalaga (mitte päris) tõmbab see kogu keha uuesti üles-edasi nii, et keharaskus jääb samale tasemele. Samal ajal hakkab teine jalg end tagant ette tõmbama. Kui see jalg on keha alla tulemas, siis reie ning puusa koostööl tõmmatakse see üles ning sirutatakse ette. Ettesirutusel mängib olulist rolli puusa ette-üles sirutus. See tagab keharaskuse alleshoiu kõrgel ning seetõttu alumine jalg, mis oli maapinnal, kistakse rutem taha õhku, kus tal on edasi piisavalt aega end pikalt välja sirutada. Kui esimene jalg on ette sirutunud, siis sirutub see kaugele välja. Seda, et liialt kaugele sirutatult võib see maandudes takistama hakata, pole tarvis muretseda, sest ainult nii saab ta sirge jalaga tõmmata.
Põhimõte on see, et jalg on lühemat aega maapinnal, keharaskus kõrgel ning seega ka lennuaeg oluliselt pikem. Tulemuseks on sujuvalt ning ökonoomselt meeletult kiire edasilendamine. Kui enne olid käed pea-et tüliks, siis sellel tehnikal on kogu keha sümbioosis. Käed liiguvad vabalt ning automaatselt.

Olen seda paar päeva hoolega harjutanud ning järjest enam hakkab see mulle meeldima. Lisaks on talvisel lumisel teel seda hea katsetada, sest jala libisemine kompenseerib põrutust. Järgmiseks ülesandeks on see endale sisse harjutada. Vaatame, mis juhtub.