Põgenemine suusaradadele
Pekki, kell on kuus. Ilus päikesepaisteline ilm on jällegi mööda lastud. Tahtsin ju ometi kord säravate kristalliliste puude vahel pikemalt joosta, silmi kissitades päikest püüda ning värskendust leida. Nüüd aga pusin siin terve päeva oma modelleerimisega. Ja valmis kah ei saanud.
Olks, lähen jooksen harku ringi.
Kell on 18:47 ja mu stopper läheb käima. Samal ajal, kui ma oma pead pommitan modelleerimisprobleemide ning kolmapäevase eksamirägastikuga, on mu jalge alt möödunud Vilde tee rist, ülikooli kampus ning Nõmme alumine kant. Keset mõttemullimüra avastan end järsku suusarajalt ning ühtäkki mu mõtted seisatuvad. Küll need lumemütsidega männid on nende õdusate tänavavalgustite taustal ikka ilusad. Lausa lummavad.
Loodus haarab mind endasse. Ma hakkan vaatama ja kuulama, mis ümberringi toimub ka. Ei ühtki hingelist. Ainult lumi, puud ja tähed ning mina. Ei oska selle uue olemisega nüüd miskit tehagi. Võiks ju mõelda miskit, samas, mis ma siin metsas ikka mõtlen. Linnas mõeldakse. Siin ma jooksen ning olen.
Idülli rikub peagi kostma hakkavad kriiskavalt läbilõikavad suusakepikrudinad, mis kõvasse lumme torkamisel neid tekitavad. Helid kostavad kaugelt ja üksikult, nagu sellisel ajal ringiliikuvatelt harrastussportlastelt ikka. Peagi tuiskan temast lihtsalt mööda nagu ka järgnevatest teistest. Suusatajad.
Varsti olen järgi tüübil, kes sõibad uisku. Ta ei vaata taha, samas aga tunnetab, et ma olen kannul. Mees liigub sujuvalt kiiremini kuni temponi, mis sobilik nii mulle kui talle. Justkui aguli aeglases lombakas valsitaktis kulgev suusastiil kulgeb mulle justkui tellitud tempos: alla 5 min/km. Võtan sappa ning lasen suusarütmil end kanda oma mitu head kilomeetrit kuni ühtäkki tuled kustuvad.
Paanikas suusataja jääb hetkega pea-et seisma ning mullegi torkab pähe mõte, et mis nüüd. See aga ei heiduta mind teps mitte ning ma tuiskan temast mööda nagu ma olin algselt plaaninud.
Minutite möödudes haarab mind jälle loodus ning seekord juba võimsamalt. Jalge alust ei näe, pilk püüab kaugusest otsida orientiiri ning tunnen end omaksvõetult. Taevas paistvad üksikud tähed, igas suunad ümbritsevad puud ning kargelt jäine õhk. Tunnetan taldadega suusarada ning suundun sinnapoole, kus läheb aimatav tee.
Lõpuks paistab kaugelt tehas oma ängistavate vanglamüüridega ning peagi sukeldun taas linna ning mõtetemöllu. Oli lahe ära käia.
Pekki, kell on kuus. Ilus päikesepaisteline ilm on jällegi mööda lastud. Tahtsin ju ometi kord säravate kristalliliste puude vahel pikemalt joosta, silmi kissitades päikest püüda ning värskendust leida. Nüüd aga pusin siin terve päeva oma modelleerimisega. Ja valmis kah ei saanud.
Olks, lähen jooksen harku ringi.
Kell on 18:47 ja mu stopper läheb käima. Samal ajal, kui ma oma pead pommitan modelleerimisprobleemide ning kolmapäevase eksamirägastikuga, on mu jalge alt möödunud Vilde tee rist, ülikooli kampus ning Nõmme alumine kant. Keset mõttemullimüra avastan end järsku suusarajalt ning ühtäkki mu mõtted seisatuvad. Küll need lumemütsidega männid on nende õdusate tänavavalgustite taustal ikka ilusad. Lausa lummavad.
Loodus haarab mind endasse. Ma hakkan vaatama ja kuulama, mis ümberringi toimub ka. Ei ühtki hingelist. Ainult lumi, puud ja tähed ning mina. Ei oska selle uue olemisega nüüd miskit tehagi. Võiks ju mõelda miskit, samas, mis ma siin metsas ikka mõtlen. Linnas mõeldakse. Siin ma jooksen ning olen.
Idülli rikub peagi kostma hakkavad kriiskavalt läbilõikavad suusakepikrudinad, mis kõvasse lumme torkamisel neid tekitavad. Helid kostavad kaugelt ja üksikult, nagu sellisel ajal ringiliikuvatelt harrastussportlastelt ikka. Peagi tuiskan temast lihtsalt mööda nagu ka järgnevatest teistest. Suusatajad.
Varsti olen järgi tüübil, kes sõibad uisku. Ta ei vaata taha, samas aga tunnetab, et ma olen kannul. Mees liigub sujuvalt kiiremini kuni temponi, mis sobilik nii mulle kui talle. Justkui aguli aeglases lombakas valsitaktis kulgev suusastiil kulgeb mulle justkui tellitud tempos: alla 5 min/km. Võtan sappa ning lasen suusarütmil end kanda oma mitu head kilomeetrit kuni ühtäkki tuled kustuvad.
Paanikas suusataja jääb hetkega pea-et seisma ning mullegi torkab pähe mõte, et mis nüüd. See aga ei heiduta mind teps mitte ning ma tuiskan temast mööda nagu ma olin algselt plaaninud.
Minutite möödudes haarab mind jälle loodus ning seekord juba võimsamalt. Jalge alust ei näe, pilk püüab kaugusest otsida orientiiri ning tunnen end omaksvõetult. Taevas paistvad üksikud tähed, igas suunad ümbritsevad puud ning kargelt jäine õhk. Tunnetan taldadega suusarada ning suundun sinnapoole, kus läheb aimatav tee.
Lõpuks paistab kaugelt tehas oma ängistavate vanglamüüridega ning peagi sukeldun taas linna ning mõtetemöllu. Oli lahe ära käia.
Kommentaarid
Postita kommentaar