Kergus

Eesti talvised meistrivõistlused M 3000m jooks
Eesmärk: 9 minutit ja 10 sekundit
Tulemused
Kuid see selleks.

Oli kaks jooksu: tugevam ning nõrgem. Ma olin nõrgemas. Kuna keegi ei teadnud, kes on Martin Simpson, siis keegi ei teadnud ka, kui kiiresti Martin Simpson joosta võiks. Samuti ei teadnud seda ka korraldajad, kes teda alles viimasel hetkel starti lasid. Ju siis vaevalt B-normi täitnud varrukatega poiss pole piisavalt kõva. Nad eksisid.

Kui start oli käinud, siis Martin Simpson jäi viimaseks. Seal püsis ta oma kilomeetri vähemalt. (ma olen punase särgiga)
">
Esimene kilomeeter joosti esimeste poolt 2.58'ga, minul siis seega pisut rohkem. Hoidsin end ilusti Pirksaarele tuulde. Huvitav oli see, et minuarust jooksis ta kurvides oluliselt aeglasemalt kui sirgetel. Sirgetel vajust ta vaikselt eest, kuid kurvides kippus jalgu jääma.
Nii me lasime kergelt senikaua kui teised hakkasid kukkuma. Treener hõikas pidevalt: "Mine mööda!" Läksin. "Mine mööda!" Läksin jälle.
Nii need mehed kukkusid, kuni alles olid jäänud veel kolm tüüpi: Pirksaar, kes oli juba vaikselt eest libisenud, seejärel üks tüüp ning tema järel meie kahekesi teise tüübiga.

Treener hõikas järjekordselt: "Mine temast ka mööda!".
Paraku kuulis seda ka see tüüp ning ta pani juurde. Ma aga lasin tal end praadida ning võtsin hoopis kaks tüüpi korraga lõpusirgelt. Ehk siis lõpetasin teisena.

Nüüd sai jooksmine jällegi pisut selgemaks. Esiteks on jooksu ajal ääretult oluline mõista enda tunnet, teiseks on eneseusk. Ebamugav tempo ei tähenda veel, et ma seda hoida ei suudaks. Siin joostakse puhtalt usu pealt.

Ma arvan, et ma oleks sellist tempot suutnud hoida oma kaks kilomeetrit veel. Uskuge või mitte.