Urvaoksad
Tegin Mustamäe-Kakumäe-Mustamäe jooksuotsa (18,8 km 4.39 min/km).
Talvisel Nõmmel pole minuarust kusagil võimalik pikemalt joosta, seetõttu jätsin tolle variandi seekord sinnapaika. Otsustasin suuna pöörata hoopis mere suunas ja põrutada sinnapoole niikaua, kuni meri vastu tuleb. Täpsemalt tüürisin Kakumäe poole, sest ma polnud seal kunagi jooksnud ning tundus, et mere äärt pidi peaks sealkandis joosta saama küll. Või noh, enam-vähem.
Mõne hea kolme kilomeetri pärast, kui jalge alt oli möödunud terve hulk kõnniteid ning ülekäiguradasid, jõudsin metsa. Õigemini see paistis välja kui mets, kuna linna müra ning kära oli mind jätkuvalt jälitamas. Mööda kitsast metsarada jõudsin peagi Vabaõhumuuseumi teele, kust tunnetasin mere lähedust. Paraku, niiväga kui ma ka ei tahtnud, ei suutnud ma sinnani jõuda, sest tublid maaomanikud olid kõvasti traataeda laiali vedanud. Et jumala eest mõni inimeseloom sinna kappama ei tuleks.
Minutit-kümned aga möödusid ning mu silmad nägid hulganisti kandilisi elumaju. Lootus mereni jõuda hakkas tasapisi kahanema, sest iga pisikese tänava lõpus oli kas tupik, aed või sissetallamata lumine metsaalune. Sealsed elanikud justkui ei käikski kunagi mere ääres. Seetõttu lõi ka minus usk kõikuma.
Õnneks lõppes järjekordne tupik metsas, kuhu koerad oma isandaid suutsid vahetevahel ikka vedada. Olgugi, et rajad mereni ei viinud, jõudsin lõpuks piirkonda, mis lihtsalt pidi poolsaare tipule lähedal olema. Arvukate villade sekka olid eksinud uusrikaste mõistes vanasid hipimaju oma nostalgilise arhitektuuriga. Poolsaare tipp ei olnud kaugel.
Tõsi, ei olnudki. Mööda bussipeatusi jõudsin lõpuks kohani, kus buss tegi tagasipöörde. Mõned sammud veel ja mu hind tegi samamoodi. Olin jõudnud ürgesse kohta, kus valitses vaikus. Totaalne vaikus. Isegi meri oma avara haardega ei teinud ühtki häält. Jää oli ta endasse mässinud.
Meeliülendav vaatepilt ning jahmatamapanev õhustik võttis mu sõnatuks. Ning siis tuli välja päike. Idüll.
Tagasi asudes nägin sealsamas kasvavaid urvaoksi. Silmapilk tuli meelde Intsikurmu oma Jäneselombiga ning algklassi tarkused, et nendega tuleb ata-ata anda. Paraku olin ma aga Tallinnas ning suureks kasvanud.
Seejärel ootas ees taaskord üheksa kilomeetrit lumiseid tänavaid. Kuid see oli seda väärt.
Tegin Mustamäe-Kakumäe-Mustamäe jooksuotsa (18,8 km 4.39 min/km).
Talvisel Nõmmel pole minuarust kusagil võimalik pikemalt joosta, seetõttu jätsin tolle variandi seekord sinnapaika. Otsustasin suuna pöörata hoopis mere suunas ja põrutada sinnapoole niikaua, kuni meri vastu tuleb. Täpsemalt tüürisin Kakumäe poole, sest ma polnud seal kunagi jooksnud ning tundus, et mere äärt pidi peaks sealkandis joosta saama küll. Või noh, enam-vähem.
Mõne hea kolme kilomeetri pärast, kui jalge alt oli möödunud terve hulk kõnniteid ning ülekäiguradasid, jõudsin metsa. Õigemini see paistis välja kui mets, kuna linna müra ning kära oli mind jätkuvalt jälitamas. Mööda kitsast metsarada jõudsin peagi Vabaõhumuuseumi teele, kust tunnetasin mere lähedust. Paraku, niiväga kui ma ka ei tahtnud, ei suutnud ma sinnani jõuda, sest tublid maaomanikud olid kõvasti traataeda laiali vedanud. Et jumala eest mõni inimeseloom sinna kappama ei tuleks.
Minutit-kümned aga möödusid ning mu silmad nägid hulganisti kandilisi elumaju. Lootus mereni jõuda hakkas tasapisi kahanema, sest iga pisikese tänava lõpus oli kas tupik, aed või sissetallamata lumine metsaalune. Sealsed elanikud justkui ei käikski kunagi mere ääres. Seetõttu lõi ka minus usk kõikuma.
Õnneks lõppes järjekordne tupik metsas, kuhu koerad oma isandaid suutsid vahetevahel ikka vedada. Olgugi, et rajad mereni ei viinud, jõudsin lõpuks piirkonda, mis lihtsalt pidi poolsaare tipule lähedal olema. Arvukate villade sekka olid eksinud uusrikaste mõistes vanasid hipimaju oma nostalgilise arhitektuuriga. Poolsaare tipp ei olnud kaugel.
Tõsi, ei olnudki. Mööda bussipeatusi jõudsin lõpuks kohani, kus buss tegi tagasipöörde. Mõned sammud veel ja mu hind tegi samamoodi. Olin jõudnud ürgesse kohta, kus valitses vaikus. Totaalne vaikus. Isegi meri oma avara haardega ei teinud ühtki häält. Jää oli ta endasse mässinud.
Meeliülendav vaatepilt ning jahmatamapanev õhustik võttis mu sõnatuks. Ning siis tuli välja päike. Idüll.
Tagasi asudes nägin sealsamas kasvavaid urvaoksi. Silmapilk tuli meelde Intsikurmu oma Jäneselombiga ning algklassi tarkused, et nendega tuleb ata-ata anda. Paraku olin ma aga Tallinnas ning suureks kasvanud.
Seejärel ootas ees taaskord üheksa kilomeetrit lumiseid tänavaid. Kuid see oli seda väärt.
väga ilus pilt, laupäeval mammaste künkaid Raineriga vallutades olin ka looduse lummuses ja kuradi faking ideaalne ilm oli xD oma 23km kogunes- mõnus
VastaKustutaKaarel
:) Ma tulen järgmine nädalavahetus Tartu, siis võiks jooksma minna või miskit.
VastaKustutaJust avastasin, et sa blogi pead ja kohe nii avalikult oma treeningpaevikut eksponeerid. Tundusid ypris m6istlikud treeningud olevat. Kas ise m6tlesid v6i teed kellegagi nyyd systemaatiliselt koostood? Igatahes kui nii jatkad, siis usun, et alistad 9 min piiri. Mul endal sama unistus. Vaatame siis, kes enne. Muidugi sul on suhteliselt ebayhtlased nadalad, nagu mulgi... Mida rohkem trenne, seda vahem sekundeid!
VastaKustutaKlubikaaslane Allan
Toomas K. teeb mulle iga nädal plaani ette, kuna siis ma annan nädala lõpus aru, mida ma teinud olen. Seetõttu olen ma nüüd stabiilselt ka trenni teinud.
VastaKustutaMu treeningplaan pole mingi saladus. Vastupidi, ehk leiab mõni uus harrastaja ka mõtteid, millele tähelepanu pöörata. Samuti saab vajaduse korral seda kommenteerida ning ehk ka paremaks muuta.
Ma tean, et ma olen vale inimene 6petama, sest olen oma jalad tuksi keeranud, aga kui su jalad veel tuksis ei ole, siis soovitan kilometraasi tasapisi t6stma hakata - pigem pikamaajooksja kohta pisut vahe. Pikka krossi v6ib ju ka vahemalt 20 km joosta ja m6ne treeningu soojendust ja l6dvestust veidi pikemalt teha. Aga nagu ma ytlesin, ara mind kuula, kui sa ei taha samamoodi veloergomeetritel ja basseinides l6petada.
VastaKustuta:)
VastaKustutaMa arvan, et mul ei tasu veel koormusi tõsta, sest see on ikkagi sissejuhatavaks aastaks mu treeningutes. Ma pole varem nii süstemaatiliselt trenni teinud. Praegu on kiirus üheks mu nõrgemaks kohaks ning seetõttu usun, et koormused võivad oodata.
Seega, praegune plaan tundub igati mõistlik.
Mulle meeldib ka see kiiruse arendamise osa sinu treeningplaanis. Mu treener Nirk propageerib sama asja. Lahen tana 60m l6ike jooksma...
VastaKustutama arvatavasti tartus, laupäeva õhtul peaks aega olema. reedel mäele ja peole arvatavasti. joosta suht kehvik lumine.. suusarada selline jäine. aga ühe maantee äärsel kõnniteel peaks norm joosta olema.
VastaKustutaKaarel
This spreadsheet is not published.
VastaKustutaWe're sorry.
Jep, see pole enam avalik. Spetsiifiline know-how ikkagi. Vabandan.
VastaKustutaSellisel juhul tuleb auditooriumilt ametlik nõudeteatis:
VastaKustutaKutsume käesolevaga üles blogipostitustele!