51. Jüriöö jooks

Stardis oli mu peas palju ärevaid mõtteid. Enamik neist aga heitsin kõrvale, sest tahtsin jooksu alustada puhtalt lehelt ning positiivse self-talk’iga. See tähendas, et ma elan end algusel sisse, olen jooksus kolmas osapool ning säilitan enesekindlust. Viimane on minuarust tähtsaim element orienteerumises.

Seega, kui start oli läinud, leidsin peagi kaardilt esimese punkti – see oli õnneks kaugel. Kuidas sinna saab, see polnud hetkel oluline, sest eesmised olid juba ohtlikult kaugel. Seetõttu polnud ka tähtis, kus ma täpselt olen, vaid et ma pean kõigepealt sillale saama.

Sinna jõudes tõdesin, et kaardilugemine on üks ütlemata võõras tegevus. Silmadega värisevalt paberitükilt kribu eristada oli kaunis kauge kogemus, rääkimata jooksu planeerimisest. Õnneks suutsin sillal siiski välja genereerida esimesse punkti mineku: jooksen paremalt ringi.

Sel ajal, kui Jaagup oli suurelt teelt metsa keeranud, olin ma jõudnud grupi etteotsa. Hetkega oli mu enesekindlus tipus – olin kõige ees ning teadsin täpselt, mida teha. Andsin juurde. Olin tagasi.

Edasi kulges jooks kui teeorienteerumine. Jooksin maksimaalselt mööda teid, sest mets tundus igati risune olevat. Teel viiendasse tegin esimese suure kõhkluse – alguses mõeldud otseminek ei olnud hea mõte. Mets oli väga kehvasti joostav ning ma mõtlesin ümber. Järgnevalt tungis mõtteisse seesama kraav, mida oli juhendis mainitud. Selle häiriva faktori najal ajasin lõpuks tiigi ja kraavi segamini ning liidrid said pisikese edumaa.

Teel kuuendasse otsustasin minna otse, sel ajal kui teised läksid ülevalt ringi. Üksi soo äärt pidi joostes kerkis pähe palju kõhklusi ja kahtlusi ning mu enesekindlus sai tugeva hoobi. Õnneks tasus risk end ära ning peagi sain hetkeks etteotsa.

Järgnevalt lasin Kristol ning Jürgenil orienteeruda, hoides ennast tahaplaanile. Metsas nendega kaasa joosta polnud mingi probleem, pigem ootasin juba teelõike. Nii ma kulgesin vahelduva eduga kuni üheteistkümnenda punktini, kust edasi järgnesid otsustavad tee-etapid. Tundus, et Kristo võttis rünnaku ette, sest ta liikus teel väga hästi. Jürgen läks samuti ilusti kaasa, kuid mul oli võrdlemisi raske. Peast käis läbi mõtteid, et võiks veel käike sisse lükata, kuid mul oli ... suva.

Kokkuvõttes oli kerge algus mulle vaimselt väga sobilik. Mida enam rada edasi läks, seda rohkem puuduseid mu jooksus esines. Lõpuks ma ei suutnud endas enam piisavalt äravust ning pinget leida, et miskit otsustavat ette võtta. Ju siis pakkus mulle ka kolmas koht rahuldust.



Tulemused