81. Ümber Viljandi järve suurjooks

Aeg: 40.46
Kaotus võitjale: 4.30
Koht: 27.



Taktika ning Marek Nõmm! Need kaks komponenti panid aluse mu heale jooksule.

Kui tsirka pool maad oli joostud, siis hakkas põllul vilksatama valge maika. Sellesama valge maika ees finisheerisin ma poole meetriga Nõmme kevadjooksul. Temale ma täna alla ei jää!

Sellised tunded valitsesid mind teisel pool järve põldude alguses. Minu mõistes tagasihoidlik algus oli toonud mind ründeulatusse. Kartus pika raja ees oli tagantjärgi mõistlik kartus, sest raja teisel poolel olin valmis otsustavateks rünnakuteks. Tulutoovateks rünnakuteks.

Nimelt, kui Nõmm oli haardeulatuses, siis sel hetkel oli mul ka raja kõige raskem lõik. See oli sellal, kui sooetapp mööda sai ning ma otsustasin enda pisikesest grupist lahti haakida. Need olid rasked kilomeeter-kaks, kuid ma tundsin, et ma suudan.

Järgnevalt oli tükk tegemist, et enda eesmärki täita. Eesmised mehed lähenesid väga aeglaselt ning kui ma nad lõpuks kätte sain, siis oli hädasti taastumisaega tarvis. Õnneks hakkas meeletu ähkimine end pikkamööda järele andma siis, kui Nõmme seljast oli mind tükk aega lahutanud meeter. Seejärel tuli oodata järgnevaid võimalusi.

Üheks selleks oli võrdlemisi järsu tõusuga kraaviületus, kus otsustasin, et proovin Marekist mööduda. Agressiivsust üles näidates ei olnud see eriline kunst ning silme ette kerkis järmine jooksja. Tolle kinnipüüdmini nõudis omakorda meelet tahtejõudu, kuid kui ma selle lõpuks täide viisin, siis ei antud mulle enam taastumisaega. Kahekesi püüdsime kinni ka ühe triatleedi, kellega kolmekesi möödusid järgnevad rasked kilomeetrid. Need olid ühtlasi ka otsustavad kilomeetrid, sest kui ma neil suutsin järel püsida, siis suutsin pärast ka enamat.

Algasid erilised põlluetapid. Küntud põllul oli väga hea kitsas rada, kus sai kerge taganttuulega pisut puhata. See kilomeeter oli, ma arvan, kõige kiirem kilomeeter siiani ning samas ka tohutut rahulolu pakkuv kilomeeter. Eesjookjad tundusid nüüd võidetavad ning mu samm oli kui keenia meestel. Pikk, kõrge ning lennukas samm lasi mul pisut taastuda.

Me trio idülli sekkus üllatavalt värskelt tagant tulnud lätlane. Ta tuli, puhkas hetke-paar ning sööstis eest. Me grupp ei läinud paraku kaasa ning ta sai soliidse edu. Kui rada aga lõpuks laskuma hakkas, siis läksin mina ka.

Järgneval asfaldilaskumisel tundsin, et see on minu leivanumber, sest isegi mu trio ei suutnud sammu pidada. Seega olin suutnud end lahti rebida ning samas ka kohe jõudmas teise sillani. Ees lippas mõõduka vahega jätkuvalt seesama lätlane, kellele ma nüüd omakorda tähelepanu pöörasin.

Enne, kui linna hakkasin jõudma, oli kätte jõudnud saatuslik hetk. Siit ei olnud enam tagasiteed, tagasi vaatamine oleks olnud allaandmine! Sammhaaval säilitasin kõrget sammu ning vahe eesmisega ainult püsis ning püsis. Kilomeeter oli jäänud.

Kuna eesmine ei lähenenud, siis kiikasin siiski korraks taha. Väike vahe oli. See pilk taha aga tundus kui allaandmine, mida ma siiski teha ei tahtnud. Üks kilomeeter veel! Ühe kilomeetri jõuan ikka joosta! Sentimeeter haaval hakkas eesolev lätlane lõppude lõpuks lähenema. Kuna tee oli sirge, siis keskendusin ainult tema seljale. Tema ja ainult tema, ta peab lähenema!

Lähenes, küll vaevaliselt, aga lähenes. Kui lõpuks selja taha sain, siis oli mul juba väga raske. Minu lõpukiirendus oli alanud juba tükk maad tagasi. Ma otsustasin passida.


Kurv vasakule, isa teeb paremalt pilti ning elab kaasa, tore. Kurv paremale ning nähtavale ilmuvad staadioni väravad. Nüüd on aeg minna...
Võitsin teda. Raskelt.

Kokkuvõttes tundus, et alustasin aeglasevõitu. Ma arvan aga, et see oligi üpris mõistlik algus minu jaoks, sest kohati läks tagasiteel väga raskeks. Õnneks oli seekord Marek Nõmm see, kes mind pingutama motiveeris. Kui ma teda poleks kaugelt näinud, siis ma ehk oleksingi eelmisse gruppi jäänud.

Ning selline kiirus on jalgadele ning mu uutele jalanõudele superhead. Olen rahul.