EMV orienteerumise teates
Kutsuti. Ei tulnud. Kutsuti uuesti. Tulin. Õigesti tegin. Oli vahva.
Vana maastikku kiigates tõdesin, et maastik on tehniline. See tegi mind murelikuks. Lähtuvalt sellest oli laupäeval algselt plaanis harjumise mõttes kaart korraks pihku võtta ja orienteerumist harjutada. Ei teinud seda. Siis otsustasin, et võtan kaardi jooksuotsale kaasa ning harjutan kaardi käeshoidmist seal. Paraku polnud Tartus ühtegi orienteerumiskaarti. Tühja kah. Tegin 10 km jooksuotsa.
Võistlus. Valged sokid, paljad sääred ning kogenematu pilk – olin linnast metsa jõudnud. Taevas puistas vihmapiisku, ärevus kõditas meeli ning kohe algas start. Vägisi tungisid pähe mõtted, et ma ei saa hakkama. Või tegelikult, miks ma ei peaks saama? Saan!
Ärevus, mis aastatega orienteerumisstartides oli lahtunud, oli nüüd tagasi. Ja võimsamalt, kui enne. Kas Martin Simpson suudab meestele konkurentsi pakkuda? Peab suutma!
Stardist mööda teed joostes keerati peagi metsa. Jaagup, mõned teised ning mina otsustasime jätkata vanaviisi ning suurem punt oligi laiali. Jaagup keeras paarisaja meetri pärast uuesti metsa ning ma olingi üksi. Vaevalt minut-paar oli möödas. Järgnes intiimne kontakt orienteerumisega.
Künkakesed. Nii. Nende vahel lohk, klapib. Suund klapib. Mis edasi? Mägede vahelt läbi lohu künkakesele. Ja sealt punkti. Tühi mets aga tekitab kõhklusi. Vaatan juba kolmandat korda, et kas ma ikka esimesse punkti jooksen. Jooksen. Nopin kaks esimest punkti ära ning näen, et nähtavalt ilmuvad ka teised jooksjad eesotsas Ollega. Ju siis tuli hästi välja.
Järgneval sooritusel tunnen, et metsasjooks pole sugugi sama, mis staadionijooks. Mööda metsa horisontaalselt kulgeda pole justkui vigagi, kuid rägastikus rägades ning kui horisontaapinnale tekib alla järsem tõusunurk, siis on jalad pehmed ning jõuetud. Kui jõutakse teerajale, siis kulub tsirka 30 sekundit, et jalgesse tuleks jooksusamm. Tahenemine võtab aega.
Seltsilistega koosjooksmine oli täitsa okei. Vanasti võis see tunduda kõva tempona, kuid tundes murdmajooksu pöördeid ning intensiivsust, siis polnud häda midagi.
Kokkuvõttes olin jooksuga päris rahul. Küll aga olen orienteerumis-sujuvusest üsna kaugele jäänud. Samuti metsas rahmeldada ning raiuda nii, nagu vanasti, ei jõua. Nooruse hullupööra tormamisest olen jõudnud tagasihoidlikule orienteerumisstiilile. Edasiminek?
Tulemused
Kutsuti. Ei tulnud. Kutsuti uuesti. Tulin. Õigesti tegin. Oli vahva.
Vana maastikku kiigates tõdesin, et maastik on tehniline. See tegi mind murelikuks. Lähtuvalt sellest oli laupäeval algselt plaanis harjumise mõttes kaart korraks pihku võtta ja orienteerumist harjutada. Ei teinud seda. Siis otsustasin, et võtan kaardi jooksuotsale kaasa ning harjutan kaardi käeshoidmist seal. Paraku polnud Tartus ühtegi orienteerumiskaarti. Tühja kah. Tegin 10 km jooksuotsa.
Võistlus. Valged sokid, paljad sääred ning kogenematu pilk – olin linnast metsa jõudnud. Taevas puistas vihmapiisku, ärevus kõditas meeli ning kohe algas start. Vägisi tungisid pähe mõtted, et ma ei saa hakkama. Või tegelikult, miks ma ei peaks saama? Saan!
Ärevus, mis aastatega orienteerumisstartides oli lahtunud, oli nüüd tagasi. Ja võimsamalt, kui enne. Kas Martin Simpson suudab meestele konkurentsi pakkuda? Peab suutma!
Stardist mööda teed joostes keerati peagi metsa. Jaagup, mõned teised ning mina otsustasime jätkata vanaviisi ning suurem punt oligi laiali. Jaagup keeras paarisaja meetri pärast uuesti metsa ning ma olingi üksi. Vaevalt minut-paar oli möödas. Järgnes intiimne kontakt orienteerumisega.
Künkakesed. Nii. Nende vahel lohk, klapib. Suund klapib. Mis edasi? Mägede vahelt läbi lohu künkakesele. Ja sealt punkti. Tühi mets aga tekitab kõhklusi. Vaatan juba kolmandat korda, et kas ma ikka esimesse punkti jooksen. Jooksen. Nopin kaks esimest punkti ära ning näen, et nähtavalt ilmuvad ka teised jooksjad eesotsas Ollega. Ju siis tuli hästi välja.
Järgneval sooritusel tunnen, et metsasjooks pole sugugi sama, mis staadionijooks. Mööda metsa horisontaalselt kulgeda pole justkui vigagi, kuid rägastikus rägades ning kui horisontaapinnale tekib alla järsem tõusunurk, siis on jalad pehmed ning jõuetud. Kui jõutakse teerajale, siis kulub tsirka 30 sekundit, et jalgesse tuleks jooksusamm. Tahenemine võtab aega.
Seltsilistega koosjooksmine oli täitsa okei. Vanasti võis see tunduda kõva tempona, kuid tundes murdmajooksu pöördeid ning intensiivsust, siis polnud häda midagi.
Kokkuvõttes olin jooksuga päris rahul. Küll aga olen orienteerumis-sujuvusest üsna kaugele jäänud. Samuti metsas rahmeldada ning raiuda nii, nagu vanasti, ei jõua. Nooruse hullupööra tormamisest olen jõudnud tagasihoidlikule orienteerumisstiilile. Edasiminek?
Tulemused
Kommentaarid
Postita kommentaar