Nõmme seeriajooks 800m
Aeg 2:04,5
Põlva. Intsikurmu jooks, tsirka 15 aastat tagasi, laululava ees oleva mäe otsas platsike kogunemiskohaks. Kogunemiskohaks minu elu esimestele jooksuvõistlustele. Rada algas samuti sealt samast mäe otsast ning kulges mööda lagendikuäärset autoteed pidi suusarajani. See stardist allamäge lõik otsustas suures osas selle, kes hakkasid võistlust domineerima. Ma ei mäleta, mis juhtus jooksu alguses.
Küll aga jätkus rada peale kurvi vasakule, kust hakkas peagi tõus. Tõus kaasikusse, sealt läbi kitsiku uuesti suusarajani, kust pööras omakorda pikale sirgele. Pikale sirgele, kus tuli vaadata jalge ette, et juurikatesse ei komistaks. Kui see pikk sirge avanes, siis tuli anda. Anda kuni lõpuni. Kuni võiduni.
800m jooksu eel tuli see kõik mulle meelde. Distants oli ju enam-vähem sama ning taktika samuti. Tuleb oodata Selle sirge avanemist. Ning siis tuleb maailm aegluupi joosta.
Alguses võtsin kergelt. Eelmine kord olin noor ning roheline, kuid seekord teadsin, mida teha. Seetõttu leidsin end peale esimest ringi viimasena. Olin nimelt teises jooksus kolmest. Seejärel hakkasid otsustavad hetked. Nügimised, kahtlused ning ettevaatused. Konkurendid ei tahtnud samuti 300m enne finišit tulistama hakata. Mina ka mitte. Tuli oodata Selle sirge avanemist, mis minu jaoks tähendas viimast kahtesada meetrit. Moodsas keeles öeldes võtsin 4 skalpi, kuid eesmised jäid kaugele.
Kokkuvõttes võinuks alustada julgemalt, sest nagu noored rääkisid „pärast ei jõua niikuinii“. Ei jõuagi. Mitte veel.
Isiklik rekord 5,4 sekundiga.
Põlva. Intsikurmu jooks, tsirka 15 aastat tagasi, laululava ees oleva mäe otsas platsike kogunemiskohaks. Kogunemiskohaks minu elu esimestele jooksuvõistlustele. Rada algas samuti sealt samast mäe otsast ning kulges mööda lagendikuäärset autoteed pidi suusarajani. See stardist allamäge lõik otsustas suures osas selle, kes hakkasid võistlust domineerima. Ma ei mäleta, mis juhtus jooksu alguses.
Küll aga jätkus rada peale kurvi vasakule, kust hakkas peagi tõus. Tõus kaasikusse, sealt läbi kitsiku uuesti suusarajani, kust pööras omakorda pikale sirgele. Pikale sirgele, kus tuli vaadata jalge ette, et juurikatesse ei komistaks. Kui see pikk sirge avanes, siis tuli anda. Anda kuni lõpuni. Kuni võiduni.
800m jooksu eel tuli see kõik mulle meelde. Distants oli ju enam-vähem sama ning taktika samuti. Tuleb oodata Selle sirge avanemist. Ning siis tuleb maailm aegluupi joosta.
Alguses võtsin kergelt. Eelmine kord olin noor ning roheline, kuid seekord teadsin, mida teha. Seetõttu leidsin end peale esimest ringi viimasena. Olin nimelt teises jooksus kolmest. Seejärel hakkasid otsustavad hetked. Nügimised, kahtlused ning ettevaatused. Konkurendid ei tahtnud samuti 300m enne finišit tulistama hakata. Mina ka mitte. Tuli oodata Selle sirge avanemist, mis minu jaoks tähendas viimast kahtesada meetrit. Moodsas keeles öeldes võtsin 4 skalpi, kuid eesmised jäid kaugele.
Kokkuvõttes võinuks alustada julgemalt, sest nagu noored rääkisid „pärast ei jõua niikuinii“. Ei jõuagi. Mitte veel.
Isiklik rekord 5,4 sekundiga.
Kommentaarid
Postita kommentaar