TALLINNA OLÜMPIAJOOKS
Distants: 7,2 km
Aeg: 23.32
Koht: 12
Kaotus. Tahtsin enamat, kuid tase ei võimalda seda. Imet samuti ei juhtunud. Andke mulle paar aastat!
Kõigepealt kriitikanooled enda ettevalmistusele. Peale laupäeva maadlesin nii päeval kui ööl projektiga, mis kokkuvõttes sai valmis alles esmaspäeva hommikuks. Kui koolis käidud, siis sai alles tiba und nautida. Esmaspäeva õhtul käisin jooksmas ning tegin ühtlasi ka vea: jooksin liiga kiiresti! Kogu väsimus väljendus konkreetselt kõrges pulsis. Teisipäeval jooksin lõike, mis tulid üllatavalt hea aja ning enesetundega. Kolmapäev pidi olema võtmepäev – taastav jooks. Paraku oli Nõmmel õpilaste võistlused ja ma ei suutnud taastavalt joosta. Jooksin liialt kiiresti. Jälle. Reedel jooksin soenduse pisut pikemalt kui tavaliselt (4-5km) ning kohati kiirete lahtijooksudega. Peaaegu oleksin reie ära tõmmanud. Õhtul ei venitanud. Õigemini, kodus ei suuda ma venitusharjutusi ette võtta. Paha.Kokkuvõttes oli tunda, et jalgades välku on, kuid pisut kummitab taastumatus.
Võistlus, stardijoon. Mu paremal käel on paar meest edasi Pavel Loskutov, vasakul teises nooruses mammi. Tõeline rahvajooks. Tuju on hea ning kostuvad naljad, et kes 2.50’ga jänesena ees läheb. Kõik naeravad.
Start. Mehed sööstavad minema, mina neile järgi. Tempo on metsik ning keegi ei naera enam. Hoolimata pehmest liivasest rajast suudan piisavalt argessiivsust üles näidata ning esimese kilomeetri grupis püsida. 3.03 näitab kell ning ärritav jooks jõuab lõpuks kehasse. Lasen konksu lahti.
Teine kilomeeter olen grupi viimastest pisut maas, kuid agressiivne stiil on taandumas ning hakkan mõtlema säästlikusele. Las nad minna. Aeg 6.18.
Kolmas kilomeeter näitab lõpuks karmilt kätte, et kiire algus on ikkagi vale taktika. Peale esimest järsku tõusu, mida võtan nii ettevaatlikult, kui suudan, läheb raskeks. Moodustub kolmene grupp: mina, Jaan Jänes ning keegi veel. Üleval, pisut hiljem, on tunda, et alguses laenatud sekundid nõuavad nüüd räiget intressi. Talvel kogutud kopikad ning võistlushooajal kogutud sendihunnikud on nüüd tühjaks jooksmas. Kuid rahakotil põhja siiski ette ei tule. Aeg 9.41,6.
Algab pikk lauge allamäge lõik, päästev lõik. Mulle on see lõik hädavajalik, et lõpuni kesta. Võtan selle sujuvalt: tõstan põlvi ning püüan jalgadega vabat hooglemist. Kohati tuleb päris hästi välja ning enesetunne paraneb. Grupis olnud kolmas isik on aga eelmisel kilomeetril eest läinud ning tagant on möödumas Margus Pirksaar. Ei lähe kaasa, mul on tegemist, et ka hiljem elus püsida. Aeg 12.55,6 (3.14km).
Tagasipööre. Rada lookleb igatpidi ning mul tekivad uuesti raskused. Mida lähemal eesmine selg on, seda kergem on joosta. Võitlen. Ühel hetkel aga ma ei suuda enam. Nii väga tahaks maailma sisse ventiili torgata, et vähendada enda rõhuvat energiavaakumit. Tekib paarimeetrine vahe.
„Martin Simpson, sa saad nüüd puhata. Üksi sa niikuinii ei jookse, sa ootad järgmise grupi ära ning võib-olla püsid koos nendega. Nendega hakkab sama võitlus. Häbi!“
No pekki, see vahe sai liiga kergelt sisse lastud! Võtan selle järgmise 3-4 sekundiga uuesti kinni ning ühtlasi tunnen, et hetkeks hakkas palju kergem. Võitlen edasi. Aeg 16.17,3 (3.21,7m).
Täna jooksen ma Jaan Jänesega võidu! Olen tema taga ning püüan võimalikult säästa end. Kohati tundub, et ta tahaks, et ka mina juhiks. Ei, ma jooksen täna temaga võidu. Varsti aga tuleb tagant keegi, keda hiljem tuvastan Marko Albertiks, ning tuhiseb mööda. Võitlus on aga programmeeritud Jaanile ning programm Markot ei tuvasta. Kui viimane eest kaugeneb, siis mu keha ei reageeri. Viga! Aeg 19.36,6 (3.19,3km).
Viimane tõus. Säästan, ei ründa, ning vaatan, kuidas üleval tunne on. Seal on aga seierid veel punase alguses ning seega peale pisemat taastumist võtan ette sujuva rünnaku. Kaaslane ei reageeri ning jääb maha. Liiga lihtne.
Mõned sajad meetrid veel minna ning ees hakkab paistma Marko Albert, keda nüüd programm omaks võtab. Jõuan järele! Teen kaks ülikiiret sammu, kuid siis tuleb mõistuselt teadaanne: finiš jõuab enne kätte! Lepin oma objektiivse mõistusega ning löön olukorrale käega. Kuid, kuid!! Vahetult enne finishit lõpusirgel tunnen, et minu võitlususk sai reedetud kainele mõistusele. Ma oleksin suutnud! Peale finishit tunnen kaotusevalu.
Hiljem tundub kogu ettevõtmine siiski edasiminekuna.
Pilt on varastatud siit: http://nagi.ee/photos/koeranael/15226103/
1 LOSKUTOV PAVEL 0:21:03
2 SOOLO LAURI 0:21:27
3 VULLA ELAR 0:21:56
4 AUS PRIIT 0:22:22
5 JÜRS SANDER 0:22:25
6 SASMIN KAUPO 0:22:35
7 ANDERSSON MART 0:22:40
8 PAAP HASSO 0:22:44
9 MUSTASAAR MARIO 0:23:10
10 PIRKSAAR MARGUS 0:23:21
11 ALBERT MARKO 0:23:30
12 SIMPSON MARTIN 0:23:32
Distants: 7,2 km
Aeg: 23.32
Koht: 12
Kaotus. Tahtsin enamat, kuid tase ei võimalda seda. Imet samuti ei juhtunud. Andke mulle paar aastat!
Kõigepealt kriitikanooled enda ettevalmistusele. Peale laupäeva maadlesin nii päeval kui ööl projektiga, mis kokkuvõttes sai valmis alles esmaspäeva hommikuks. Kui koolis käidud, siis sai alles tiba und nautida. Esmaspäeva õhtul käisin jooksmas ning tegin ühtlasi ka vea: jooksin liiga kiiresti! Kogu väsimus väljendus konkreetselt kõrges pulsis. Teisipäeval jooksin lõike, mis tulid üllatavalt hea aja ning enesetundega. Kolmapäev pidi olema võtmepäev – taastav jooks. Paraku oli Nõmmel õpilaste võistlused ja ma ei suutnud taastavalt joosta. Jooksin liialt kiiresti. Jälle. Reedel jooksin soenduse pisut pikemalt kui tavaliselt (4-5km) ning kohati kiirete lahtijooksudega. Peaaegu oleksin reie ära tõmmanud. Õhtul ei venitanud. Õigemini, kodus ei suuda ma venitusharjutusi ette võtta. Paha.Kokkuvõttes oli tunda, et jalgades välku on, kuid pisut kummitab taastumatus.
Võistlus, stardijoon. Mu paremal käel on paar meest edasi Pavel Loskutov, vasakul teises nooruses mammi. Tõeline rahvajooks. Tuju on hea ning kostuvad naljad, et kes 2.50’ga jänesena ees läheb. Kõik naeravad.
Start. Mehed sööstavad minema, mina neile järgi. Tempo on metsik ning keegi ei naera enam. Hoolimata pehmest liivasest rajast suudan piisavalt argessiivsust üles näidata ning esimese kilomeetri grupis püsida. 3.03 näitab kell ning ärritav jooks jõuab lõpuks kehasse. Lasen konksu lahti.
Teine kilomeeter olen grupi viimastest pisut maas, kuid agressiivne stiil on taandumas ning hakkan mõtlema säästlikusele. Las nad minna. Aeg 6.18.
Kolmas kilomeeter näitab lõpuks karmilt kätte, et kiire algus on ikkagi vale taktika. Peale esimest järsku tõusu, mida võtan nii ettevaatlikult, kui suudan, läheb raskeks. Moodustub kolmene grupp: mina, Jaan Jänes ning keegi veel. Üleval, pisut hiljem, on tunda, et alguses laenatud sekundid nõuavad nüüd räiget intressi. Talvel kogutud kopikad ning võistlushooajal kogutud sendihunnikud on nüüd tühjaks jooksmas. Kuid rahakotil põhja siiski ette ei tule. Aeg 9.41,6.
Algab pikk lauge allamäge lõik, päästev lõik. Mulle on see lõik hädavajalik, et lõpuni kesta. Võtan selle sujuvalt: tõstan põlvi ning püüan jalgadega vabat hooglemist. Kohati tuleb päris hästi välja ning enesetunne paraneb. Grupis olnud kolmas isik on aga eelmisel kilomeetril eest läinud ning tagant on möödumas Margus Pirksaar. Ei lähe kaasa, mul on tegemist, et ka hiljem elus püsida. Aeg 12.55,6 (3.14km).
Tagasipööre. Rada lookleb igatpidi ning mul tekivad uuesti raskused. Mida lähemal eesmine selg on, seda kergem on joosta. Võitlen. Ühel hetkel aga ma ei suuda enam. Nii väga tahaks maailma sisse ventiili torgata, et vähendada enda rõhuvat energiavaakumit. Tekib paarimeetrine vahe.
„Martin Simpson, sa saad nüüd puhata. Üksi sa niikuinii ei jookse, sa ootad järgmise grupi ära ning võib-olla püsid koos nendega. Nendega hakkab sama võitlus. Häbi!“
No pekki, see vahe sai liiga kergelt sisse lastud! Võtan selle järgmise 3-4 sekundiga uuesti kinni ning ühtlasi tunnen, et hetkeks hakkas palju kergem. Võitlen edasi. Aeg 16.17,3 (3.21,7m).
Täna jooksen ma Jaan Jänesega võidu! Olen tema taga ning püüan võimalikult säästa end. Kohati tundub, et ta tahaks, et ka mina juhiks. Ei, ma jooksen täna temaga võidu. Varsti aga tuleb tagant keegi, keda hiljem tuvastan Marko Albertiks, ning tuhiseb mööda. Võitlus on aga programmeeritud Jaanile ning programm Markot ei tuvasta. Kui viimane eest kaugeneb, siis mu keha ei reageeri. Viga! Aeg 19.36,6 (3.19,3km).
Viimane tõus. Säästan, ei ründa, ning vaatan, kuidas üleval tunne on. Seal on aga seierid veel punase alguses ning seega peale pisemat taastumist võtan ette sujuva rünnaku. Kaaslane ei reageeri ning jääb maha. Liiga lihtne.
Mõned sajad meetrid veel minna ning ees hakkab paistma Marko Albert, keda nüüd programm omaks võtab. Jõuan järele! Teen kaks ülikiiret sammu, kuid siis tuleb mõistuselt teadaanne: finiš jõuab enne kätte! Lepin oma objektiivse mõistusega ning löön olukorrale käega. Kuid, kuid!! Vahetult enne finishit lõpusirgel tunnen, et minu võitlususk sai reedetud kainele mõistusele. Ma oleksin suutnud! Peale finishit tunnen kaotusevalu.
Hiljem tundub kogu ettevõtmine siiski edasiminekuna.
Pilt on varastatud siit: http://nagi.ee/photos/koeranael/15226103/
1 LOSKUTOV PAVEL 0:21:03
2 SOOLO LAURI 0:21:27
3 VULLA ELAR 0:21:56
4 AUS PRIIT 0:22:22
5 JÜRS SANDER 0:22:25
6 SASMIN KAUPO 0:22:35
7 ANDERSSON MART 0:22:40
8 PAAP HASSO 0:22:44
9 MUSTASAAR MARIO 0:23:10
10 PIRKSAAR MARGUS 0:23:21
11 ALBERT MARKO 0:23:30
12 SIMPSON MARTIN 0:23:32
Päris huvitav oleks kuulda tipp- või peaaegu tippjooksja kommentaari selle kohta, et kui tuleb kuskilt meediast nädal aega hiljem välja info, et distants oli hoopis 6,7 km. Aegu vaadetes oli 7,2 km üsna kahtlane, aga selle kohta rahvajooksjana ei oska küll öelda midagi muud kui "mida v..."
VastaKustutaRaske on seisukohta võtta. Kuulsin samuti kommentaari, et rada on lühem, kui varem. Kui vaadata Loskutovi kilomeetriaega, siis raske profiiliga Olümpiajooks ei saa olla kiirem rada, kui lauge Harku ring. Seega, rada võis olla tõesti lühem.
VastaKustutaMulle isiklikult raja pikkus rolli ei mängi, oluliseks pean kaotuse suurust ning võitlust konkurentidega.
Tippjooksjaks ma end samuti veel ei kutsuks. Alles alustasin.