Kesk-Norra

26. juuni, Norra reisi teine päev. 30km Oslost, fjordi ääres, kämpingus.


Eile. Üle lõputute lauskmaade, tund-tunni järel, hakkab võimust võtma see miski. Pilved vahelduvad, kuum päike kaotab end pilve taha, rõhk hakkab kõrvus rõhuma. Norra läheneb, läheneb lausa kõrvulukustavalt. Ja ta lähenes.

Mäed mägede taga tõusevad järjest enam kõrgustesse. Taeva poole, rahu poole. Kuid miski on puudu. On mäed, on taevas, kohati sabistab vihma, kuid see kõik ei jõua minuni. Ma ei saa kontakti, barjäär on ees. On see auto aknaklaas, sõiduväsimus või liialt kõrge ootus? Igal juhul olen kui kammitsais. Lähen jooksma.

Tõus. Tasapisi tõusen, siis tõusen veel ning seejärel enam, kui Nõmme järsk tõus end võimaldaks. Jalgesse jõuab väsimus ning see süveneb. Tõus aga ei anna end järele. Esimene kontakt Norraga jõuab läbi jalge minusse. Järgneb kilomeetreid alfaldiljooksu mööda fjordi äärt.

Ma otsin aga edasi, ma vajan enamat. Seda ehtsat. Seejärel saabub peagi esimene niidiots. Leian matkaraja alguse, kuhu sukeldun avarast fjordist. Jõuan loodusse endasse. Iga aastaga, aastakümnetega, -tuhandetega uuristatud uhteorgu on jõudnud minu samm. Tempo muutub kiiremaks, segametsast saab kuusik, kuusikust saab põld, põllust männimets. Lakkamatu tõus, kohati mudane kivitee, teeb mind ettevaatlikuks. Siin ei saa mujal olla, tuleb olla kontaktis rajaga, jooksmisega. Metsaga.

Tõusen veel, hingeldan juba ammu. Mägede ürgne õhk, looduse metsik aura jõuab minusse. Ahmin seda mõnuga. Avaneb platoo. Mets jaguneb kaheks. Mäkke on tõmmatud vagu, mis on nii rahulik ja sile. Mägijärv. Seisatan, lasen lummaval vaatepildil kehasse voolata. Vaibub isegi lindude laul, tuul lakkab. Olen vaid mina ning järv. Idüll.


26. juuni. Oslost 130km põhjas, Fagernes, kämpingus.

Täna. Täna käisin linnas, inimeste juures. Nimelt Oslos. Riina isa, õpetaja, teeb põgusa sissejuhatuse Norra ajalukku. Numbrid numbriteks, faktid faktideks, head ettekujutust vanast, keskaegsest Norrast, saan vaid pisut kompida. Tühja kah.

Kuid inimesed. Tänavatel, autodes, parkides, kohvikutes – ei ühtegi grimassi, ei ühtegi kulmukortsu ning seda just vanemal generatsioonil. Nad on õnnelikud, neis valitseb rahu. Rahu nii iseenda kui loodusega. Norra on ilus maa, igas mõttes.

Pärastlõunal külastasime Vigelandi parki, mis on pühendatud skulptuuridele. Üldiselt ei ole ma suurlinnadest eriliselt vaimustunud, mind ei köida ei arhitektuur ega skulptuurid, kuid täna oli teisiti. Täna jutustati mulle lugusid. Autoriks Vigeland ning jutustajaks tema skulptuurid. Viimne kui üks neist oli inimestest. Elu ring, sünnist surmani. Imikueast lapsepõlve, lapsepõlvest, nooruseikka, noorusest täiskasvanuks ning sealt vanaduseni, surmani. Seda läbi suhete, sidemete neist, kes meiega läbi me elu kaasas käivad. Pangem neid tähele, austagem ning tänagem neid.

Sellesama ringi sees seisis torn. Inimestest koosnev torn, kus kõikvõimalikes vanustes inimesed toetusid üksteisele. Alumised, vanemad, generatsioonid pidid taluma uuemate raskust. Viimased aga ei kiiganudki alla, tagasi, vaadata. Nad ronisid üles, kõrgemale ja kaugemale ning seda üle teiste. Tipus olid põnnid, kes tallasid alumisi. Pürgimine läbi elu? Pime trampimine? Pürgimine unustades elu? Kuidas kellelegi.



Õhtul jooksin tsirka 300m pealt mäe tippu, 770 meetri peale, kuid sellest kõnelevad juba pildid.
















Aasta oli siis 1998. Pisikese punase Mitsubishi Colt’i tagaistmel istus poiss, kes külastas elus esimest korda Norrat. Tollal ei jäänud talle meelde ei Oslo, Bergen ega Trondheim, vaid hoopis Atlandi ookean, kalapüük ning mäed. Eales polnud ta neid nii suuri, nii võimsaid, näinud. Mägedelt avaneval vaatpildil muutusid majad tikutopsideks, autod täppideks ning inimesed tühiseks. Kõige muu kõrval! Nõnda võimsalt täitsid silmapiiri nood ürgsed mäed, üksikud tundrad, taeva poole suunatud lumised tipud ning külm, karge ning puhas õhk.

Tollal lubasin, et tulen siia kord tagasi. Nüüd saabus see aeg. Tagasi lapsepõlve, tagasi kohta, mis oli lihtne ning ehe. Nagu kõik siin olema peakski.

Ning midagi orienteerujatele: