„...vaata, et sa liialt materialistiks ei hakka“

ütles mulle mees, kes on ise kolme ettevõtte juht.

Hommik. Pöiaringid, kümme ühele poole, kümme teisele poole. Jalavahetus, kümme ühele poole, kümme teisele poole. Põlveringid, puusaringid, keharingid, õlaringid, käteringid ja lõpuks, paar mõnusat pearingi nii ühele kui teisele poole. Varsti on aeg ärgata.

Õues on külm ja karge. Mustamäe paneelmaja hoov on veel rahulikult uinunud. On haruldane aeg, mil parklad on täis autosid ning tuled kodudes kustunud. Öö jooksul on kustunud ka elu mu jalges. Jalad veel magavad. See ei ole treeningkangestus, see on vanaduskangestus. Öö on teinud pika pausi.

Möödunud on nurgeline parkla, porine metsatee ning kätte on jõudmas pikk Ehitajate tee lõik. See on sirge, kus hommikul jalutavad üksikud inimesed üksikute koertega. Õigemini, üksikud koerad jalutavad üksikute inimestega. Koerad ei haigu, koerad ei kiirusta, keegi ei ütle sõnagi. Isegi linnud ei tee häält. Hetk, mil terve Mustamäe on siin üksik.

Kangestunud jalad võtavad selle sirgega mehaanilise, tuima rütmi. Sellise robotliku liigutusega olen kui harrastusjooksja oma parimas vormis. Vormis, kus võib kesta lõpmatuseni. Kuid see ei ole minu liigutus.

Peale kurvi algab Männi pargi esimene külg. See on koht, kus kõrvade kohinasse hakkavad tungima vareste kraaksatused. Elumärk. Lahtisemaks läheb ka mu samm. Männi pargi tagumise külje ääres vuravad hommikused trollid. Sel ajal kõlavad need üsna vaikselt ja vuravalt ning lausa kutsuvad võidu jooksma. Teeäärne murupeenar on selleks igati sobiv: samm maandub pehmelt ja sama kergelt see ka tõuseb. On kerge, kõik avaneb.

Tagasisirge, seesama Ehitajate tee, on nüüd hoopis teistsugune. Bussipeatusse koguneb inimesi, inimeste samm on kiirem ja mõttega. Üksikud koerad on kadunud. Jooks kulgeb mõnusalt ning kogu sirge lendab kui kerge minut. Kergelt ning rõõmsalt jõuan koju, kus kell saab peagi seitse. Antud on uus päev. Maailm vajab päeva, kuhu saab külvata laia armastust.