Sahtlist mööda

Raamatukogu häiriv vaikus

Värviliste riiulite must-valge maailm,
maailm, kus elu on must ning surm valge.
Koht, kus erksad kiired langevad paksu pilve,
pilve, mis vaigistab kustumatu mõttevoo.

Siiski, kui kaob jõud ning valla pääseb tulv,
kesk mõtete sundimatut tulva, võtab aset lootus.
Et aeg kaoks sootuks ning kätte jõuaks ootus,
ootus, et saabuks õhtu, mil ma näen Sind.



Une häire

Uppugu ma sügavuisse hoovuisse, lainetesse, soodesse.
Paistku tumedate tunnete varjatud lood,
lood, kus vaibuks lämbete mõtete vood.

Ei, isegi kurnatuse rasked piinad,
küll katavad rammetud lood, kuid mitte nood,
kus põhjatud sood, avavad uued tiivad.

Kustugu mõtete lainetav hoog, mõttetud lood,
uppugu ma sinna, kus pole ei kumbagi sood.