Küsimused
Mis saab mu elust? Kas ma jätkan jooksmist? Kas ma otsustan saada jooksjaks? Kas mul on mõtet jooksjaks saada? Kas mul on võimalusi jooksjaks saada? Kas mul tasub võimalusi otsida? Kas ma jätan TTÜ? Kas ma astun teise ülikooli? Kas ülikooli jaoks jätkub motivatsiooni? Kas mitmesse suunda jagub motivatsiooni? Kas eri valdkonnad on üksteist välistavad? Kas pühenduda ühele? Kuidas ma toime tulen? Kas mitmesse valdkonda on võimalik maksimaalselt panustada? Kas ma tahan mitmesse valdkonda panustada? Kas mitmesse valdkonda panustamine viib mind sihile? Mis on mu siht? Mis on elu? Mis teeb elust elu? Mis teeb elust elusa elu? Mis toidab mu kirge? Kas kirg, motivatsioon ja inspiratsioon on lõplik ahel? Mis on kõige olulisem? Kas ma olen nõus muust loobuma? Kas loobumine on võimalik? Miks ma mõtlen loobumisele? Mis üldse on? Kas ma olen vaba? Kas on võimalik olla vaba? Mida ma teeksin vabana? Kuidas ma oleksin? Missuguses olekus ma oleksin? Mida ma otsiks? Miks ma otsiks? Mille nimel ma otsiks?
ise jätkan nö jooksjana ilmselt ülikooli lõpuni ja siis kuni novembrini (2012) .edasi ei tea mitte midagi mis saada võib...lõunalaagris käimine on saanud nii popiks et paha hakkab. Need jooksud mis elus tehtud jäävad alatiseks protokollidesse.."surematus" on saavutatud
VastaKustutaSiin ei ole lihtsaid vastuseid.
VastaKustutaMul on probleemiks järgmine teooria: kui kogu motivatsioon, keskendumine, kirg, armastus läheb ühte tegemisse, siis teised taanduvad. Toimib kui energia jäävuse seadus.
Seetõttu on mul elus jooksmist ja muud elu raske "hästi" teha. Ja siit tekivadki uued küsimused.
Nagu filosoofiatunnis - jube keerulised küsimused ja vastatust raske sõnastada. Kas on üldse ainuõiget vastust?
VastaKustutaArvatavasti mitut asja tehes ei saavuta kõige paremat tulemust üheski neis. Ühte asja täiega tehes tekib, aga iha teisi ka teha, mis tõenaäoliselt pärsivad jällegi esimese edukust. Dilemma. Soovitan sul teha seda ühte täiega ja kõrvalt seda mida veel ihkad, aga mitte nii mis pärsiks esimese tulemust väga palju.
Miks me elame? Mis on elu eesmärk?..........
:D
Sul on õigus.
VastaKustutaMulle tundub, et motivatsiooni kohta käib veel üks teooria.
Motivatsioon vajab vastukaalu. Minu vastukaaluks on TTÜ, kus ma õpin vaid selleks, et see ära lõpetada. Ma tunnen, et ma olen end TTÜ-le juba vastandunud. Mul ei ole ei tahtmist ega viitsimist õppida teades, et mu tulevik ei seostu kuidagi sellega. Seetõttu muundub kogu mu negatiivne energia positiivseks just jooksmise näol. Ei ole äärmust ilma teise äärmuseta.
Tõenäoliselt kui ma kooli pooleli jätaks, siis ei kogeks ma ka nii palju motivatsiooni end jooksmisele pühenduda. Seda seetõttu, et motivatsioonil pole teist vastukaalu ja ühel pool eksisteerides tasandub see keskpärasusse.
Seetõttu ma arvan ka, et käin TTÜ ikka lõpuni. Võtab see niikaua, kui see võtab.
Elu eesmärgile pole vastust.
VastaKustutaÜhelt poolt võib see olla õnn. S.t mitte saada õnnelikuks, vaid olla õnnelik. Teisest küljest aga, mis on õnn? Sellele peab igaüks ise vastuse leidma.
Ja veel tähtsam küsimus: alates mis maalt algab õnn?
Veel üks põhimõte: kas elada, et töötada või töötada, et elada?
/---/ Veel üks põhimõte: kas elada, et töötada või töötada, et elada? /---/
VastaKustutaMingis vanuses on see küsimus, aga et nii noorelt juba :)
Tegelikult ei pruugi ainult mõistusega õigeid otsuseid teha. Tee, mis Sind toidab ja mis toidab, selle pead ise ära TUNDMA. Kui veel ei tunne, siis oota :)
Imestan alati inimesi, kes tahavad kõiges olla maksimalistid või perfektsionistid ja seda ka suudavad. See on elu depressiooni piirimail.
Blogi põnev lugeda.
Miks sa arvad, et su tulevik ei seostu TTÜ-s omandatuga? Eriala on sul ju vägagi praktiline ja tulutoov (vastupidiselt minu omale). Püüa võib-olla mõelda veidi pragmaatilisemalt ja mitte nii idealistlikult. Elamine tähendabki oskust mingitest asjadest loobuda, millegi teise saavutamise nimel. Võib-olla su tulevane erialane töö tagab sulle võimalused, mis on keskmisele eestlasel vaid unistuseks.
VastaKustutaKuigi mina pole antud küsimuses küll mingi eeskuju...
Kõik nii tuttavad küsimused, mis eriti rasketel hetkedel (vigastus, lõputöö kirjutamine, stress tööl vms) pähe kipuvad karama. Kirjutasid hiljuti, et viimasel kilomeetril ei tohi alla anda - lähtu sellest mitte alla andmisest ka ülikooli lõpetamisel. Isegi kui tundub, et vale eriala - kannata lõpuni!
VastaKustutaBlogi lugeja, kellel mitu kooli lõpetatud nii töö kui trenniga (jooksu) tasakaalu otsides... samad küsimused.. tähtis on järjepidevus ;) ja vahest on targem vähem mõelda ja lihtsalt teha :))
Tänud kommentaaride eest.
VastaKustutaViimane kilomeeter.
To anonüümne
VastaKustutaMõtlemist ei tohiks siiski unustada. Just mõtlemine on see relv, mille abil saab nähtusi mõtekateks või mõttetuteks mõelda. Mõtlemisest sünnivad tähendused ja väärtused. Ei tohi oma elus tehtud otsuseid hukka mõista, vaid neid mõista, neile seni elatud elu terviku seisukohalt tähendus anda. Pole olemas mõttetuid asju, on vaid mitte veel mõtekaks mõeldud asjad.
Allan, hea kommentaar.
VastaKustutaMa ei keskenduks väga mu kooliteele ning tuleks tagasi ikkagi jooksumaailma.
Just, mõtlemise abil mõeldakse nähtusi mõtekateks ja mõttetuteks ning neist sünnivad tähendused. Kuid miski on seal veel.
Minu teekond jooksmise juurde on olnud pikk ja kirev. Seda alates lapsepõlvest kuni eelmise aasta sügiseni välja.
Ning kui mõelda lõpuni välja, et miks peaks keegi jooksmisega tipptasemel tegelema, st tippu tõusma või seal olema, siis lähtudes moraalinormidest (ei tea, kas on õige mõiste) või lihtsalt kainest mõistusest ei oleks see üldsegi mõistlik tegu.
Tipp: olla esimene - teistest parem, pühendumine – ohverdamine, saavutamine – kannatamine, edu – tagasilöök, võit – kaotus, vorm – vigastus, energia – tühjus. Ja nii edasi.
Kui lühidalt kokkuvõttes endalt küsida, et miks ma tahaksin tippu tõusta või seal olla, siis on sellele neetult raske vastata. Ma ei usu, et ükski võitja on teinud seda teistele ärategemise nimel. Mitte ükski.
Seega, minu elu on jookmise suunas kulgenud ka millegi muu nimel. Ja see on tulnud pigem just mitte mõtlemisest. Mõtlemine viib, nagu idealiste ikka, hukatusse.