Ma olen taun!
Kurele.
Eelmine teisipäev oli päev, mil koolis oli raske loeng. Eelnevalt olin leidnud paar head ideed, mille üle arutleda ning mulle tundus, et loengust on tulemas suurepärane valgustus. Loengu sisu oli sügavamõtteline, kuid õnneks see vaheldus kergemate juhtnööridega, nii et ideid ja mõttekäike oli lihtsam kontrolli all hoida. Ja mis peamine, ma sain kõigele pihta! Enamgi veel, ma tundsin, et võinuks veelgi sügavamale kaevuda. Milline inspiratsioon!
Säärase vaimustusega möödusid järgnevad kergemad päevad kui ühtäkki tabas mind välk selgest taevast. Käisin kolmapäeval üht spordivõistlust vaatamas. Polnud küll eriti vaimustav, kuid koduteel hakkasin tundma, et mu mõistus hakkab laiali jooksma. Iga mõte tundus ümmargusena ning kippus kaootiliselt kaduma teiste segapuntrasse. Sellest hetkest alates pole mu elu olnud enam endine ning järgmiste päevadega läks kõik aina hullemaks.
Järgmisel päeval siis, neljapäeval, läksin küll loengusse, kuid tulin poole pealt ära. Mu pea oli totaalselt segamini keeratud, mõtted hoomamatud ning ideed ei haakunud enam teiste mõtetega. Ma olin ehtne taun!
Reede oli totaalne madalseis. Ma ei tundnud end enam mitte mõtleva inimesena vaid hulluna. Lihtsam oli maailm välja lülitada ja lihtsalt selles kaoses eksisteerida. Ma tegin mittemidagit ning elasin kui vaimuhaiglas. Elu oli hullumeelselt kerge ja lihtne.
Nädalavahetusel hakkas mõistus taas pähe tulema. Hommikuti katsusin internetis neid laste mänge mängida, kus tuleb klotse meelde jätta ja paare leida. Usu või mitte, see oli minu jaoks keeruline! Õnneks, mida päev edasi, seda enam hakkasin suutma enda mõistust kontrollida ja usaldama. Suutsin hakata paare leidma!
Sel nädalal ei julge veel loengutesse minna, mine tea, äkki käib too vaimumaailm mulle üle jõu ning kukun taas porisse. Lähen käin hoopis psühhiaatri juures vastuvõtul ning otsin selgust. Tulevikus ei tahaks seda enam kogeda.
Ahjaa, nädalavahetuse eksami jätan vist ka vahele, kuna pole jõudnud õppida. Selle sessiga on vist ühel pool ka. Jään järgmist, suvist, sessi ootama.
Näeme.
P.S Said asjale pihta?
Eelmine teisipäev oli päev, mil koolis oli raske loeng. Eelnevalt olin leidnud paar head ideed, mille üle arutleda ning mulle tundus, et loengust on tulemas suurepärane valgustus. Loengu sisu oli sügavamõtteline, kuid õnneks see vaheldus kergemate juhtnööridega, nii et ideid ja mõttekäike oli lihtsam kontrolli all hoida. Ja mis peamine, ma sain kõigele pihta! Enamgi veel, ma tundsin, et võinuks veelgi sügavamale kaevuda. Milline inspiratsioon!
Säärase vaimustusega möödusid järgnevad kergemad päevad kui ühtäkki tabas mind välk selgest taevast. Käisin kolmapäeval üht spordivõistlust vaatamas. Polnud küll eriti vaimustav, kuid koduteel hakkasin tundma, et mu mõistus hakkab laiali jooksma. Iga mõte tundus ümmargusena ning kippus kaootiliselt kaduma teiste segapuntrasse. Sellest hetkest alates pole mu elu olnud enam endine ning järgmiste päevadega läks kõik aina hullemaks.
Järgmisel päeval siis, neljapäeval, läksin küll loengusse, kuid tulin poole pealt ära. Mu pea oli totaalselt segamini keeratud, mõtted hoomamatud ning ideed ei haakunud enam teiste mõtetega. Ma olin ehtne taun!
Reede oli totaalne madalseis. Ma ei tundnud end enam mitte mõtleva inimesena vaid hulluna. Lihtsam oli maailm välja lülitada ja lihtsalt selles kaoses eksisteerida. Ma tegin mittemidagit ning elasin kui vaimuhaiglas. Elu oli hullumeelselt kerge ja lihtne.
Nädalavahetusel hakkas mõistus taas pähe tulema. Hommikuti katsusin internetis neid laste mänge mängida, kus tuleb klotse meelde jätta ja paare leida. Usu või mitte, see oli minu jaoks keeruline! Õnneks, mida päev edasi, seda enam hakkasin suutma enda mõistust kontrollida ja usaldama. Suutsin hakata paare leidma!
Sel nädalal ei julge veel loengutesse minna, mine tea, äkki käib too vaimumaailm mulle üle jõu ning kukun taas porisse. Lähen käin hoopis psühhiaatri juures vastuvõtul ning otsin selgust. Tulevikus ei tahaks seda enam kogeda.
Ahjaa, nädalavahetuse eksami jätan vist ka vahele, kuna pole jõudnud õppida. Selle sessiga on vist ühel pool ka. Jään järgmist, suvist, sessi ootama.
Näeme.
P.S Said asjale pihta?
Opaa.
VastaKustutaLoodan, et valgustad mind! :D
Kuupäevad klapivad. Muu on segamini pööratud. Või noh, enam-vähem.
VastaKustutaKui trenn, siis trenn...
VastaKustutaKuupäevadest pole mul suurt kasu, suurt midagi need ei ütle. Raske tõlgendada. Pakun veel variante.
Variant 6.
Alguses kirjeldad trenni kus proovisid midagi uut ja rasket. Järgnesid kergemad trennikorrad. Neljap. oli juba midagi mäda. Edasi läks olukord veel rohkem allamäge...
Seega esmaspäevane trenn ikkagi lõi organismi rööpast välja ja jäid äkki haigeks.
Nüüd plaanid selle nädala vahele jätta.
yes, no?
Variant 7.
Käisid trennis :D See on lollikindel variant.
Variant 8.
Krt, ega sa trennis ennast ei vigastanud? Nüüd plaanid spordiarsti juurde minna?
Ding-ding-ding, variant nr. 8 on õige. Tundub, et hajutasin vajalikud mõtted liiga laiali ning lisaks eksitasid ka ilukirjanduslikud võtted.
VastaKustutaKahjuks jah. Olen vigastatud.
Sisu lühidalt:
Ma olen vigastatud (kaudselt = down)
Eelmine teisipäev tegin lõigutrenni. Eelnevalt olin uued jooksujalanõud saanud. Trenn oli intensiivne, õnneks sekka puhkused. Jõudsin joosta nii nagu vaja ja enamgi. See andis usku juurde.
Paar järgmist päeva olid kergemad kui ootamatult juhtus midagi. Käisin ööülikooli loengul, peale mida hakkas parem säär igal sammul vaikselt valu tegema. Siit läks kõik järjest hullemaks.(paistab, et spordivõistlus kujunes liiga suureks eksituseks, lugu oli iseenesest pea peale keeratud, st kool ja trenn)
Neljapäeval läksin jooksma, kuid tulin poole pealt ära. Iga samm tegi valu. Olin vigastatud.
Reedel ei olnud ma enam sportlane. Passisin kodus, tegelesin muuga, kuna astuda ei saanud.
Nädalavahetusel hakkas jalg paranema. Proovisin hommikul sörkida, kuid jalg andis tunda ning ei lasknud veel äkilisi liigutusi teha. Õnneks järgmiste päevadega läks paremaks.
Sel nädalal trenni ei tee. Käin spordiarsti juures, et selgust saada. (see lõik oleks pidanud arusaadav olema)
Nädalavahetusel ei võistle, talvehooaeg on läbi ka. Jään suve ootama.
BTW käisin täna arsti juures ning selguski, et kaks nädalat ei tohi võistelda. Küll aga hakkan vaikselt nädalavahetusel liigutama ja järgmisest nädalast trenni tegema. Pean ka vigastatud kohta masseerima, staatiliselt venitama ja seejärel külma peale panema.
Vot. Järgmine kord katsun mõtteid rohkem piiritleda ning selgemalt väljendada.
Jap, paras pähkel ikka. Spordiarsti ja vigastuse tabasin ära, kuigi kahtlevalt.
VastaKustutaKuradi imelik vigastus, et alles päev või kaks hiljem lööb välja ja kohe nii tugevalt. Sellist ei oskaks isegi ennetada.
Igatahes edukat paranemist ja tarka treenimist!
Minu kaastunne. Vigastuste kohapealt oman eriliselt kõrget empaatiavõimet...
VastaKustutaVõib-olla ikkagi pole midagi tõsist - ka mul on mõni päev mõnest kohast mõni ootamatu valu, kuid õnneks kaob tihtilugu sama kiirelt kui tekkis (nt tänahommikune ahhilka valu). Kuid siiski ole ettevaatlik ja soovin sulle kiiret paranemist.
P.S. Sinu teksti ma ei suutnud deshifreerida. Aga kirjanduslikult oli päris huvitav.
VastaKustuta:)
VastaKustuta