Kuldkala otsingul

See lugu pärineb ajast, mil Inimene ja Haigus elasid kõrvuti. Nad küttisid õlg-õla kõrval, nad istusid koos tule ääres, kus jutustasid lugusid ja kuulasid teineteist. Nad olid head sõbrad.

Kord, ühel kevadpäeval, läksid Inimene ja Haigus taas jahile. Mitte kaua peale retke algust kohtusid nad kellegagi, keda nad varem näinud polnud. See oli üks vana naine. See vana naine kobas mööda jõge kivilt kivile ja pomises pidevalt omaette.

„Hei! Mis sa sealt otsid, eideke?“ hüüdis Inimene kõva häälega.

Eit pööras ümber, tuli nende juurde ja kostis:

„Ma jutustan teile ühe loo. Taevaisad räägivad, et siin jões elab kuldkala. See, kes selle kuldkala kinni püüab, saab igavesti süüa, ta ei pea enam kunagi küttima ning ta saab ilusaima armastatu. Ta saab rikkaks!“

Haigus ei uskunud vana naist, küll aga tormas Inimene hetkega jõkke ja hakkas kivide vahelt endale kuldkala otsima.

„Inimene, sõber, kas sa tõesti usud selle hullu naise juttu?“ hüüdis sõber Haigus.

„Kunagi ei või teada, kui pole proovinud. Kes otsib, see leiab. Mina igatahes otsin!“ raius Inimene jonnakalt aga aina edasi.

„Eks sa ise tead, mina lähen igatahes tagasi metsa loomi küttima,“ hüüdis Haigus viimaks.

„Mine, rumaluke, mine, mina ei pea varsti enam kunagi midagi küttima!“

Kuu ning teine veel peale seda naasis Haigus tagasi sinna, kuhu Inimene oli jäänud kuldkala otsima. Inimene oli ikka seal. Ta jalad olid kivide vahel sumpamisest veriseks kriibitud, käed sinakaks külmunud ning nüüd pomisedes temagi omaette:
„Kohe leian su, kohe leian su, kus sa ikka saad.“

„Inimene, sõber, tule minuga, kütime koos õlg-õla kõrval nagu varemgi“ kutsus Haigus Inimest tagasi enda seltsi.

Viimase kõrvad aga jäid Haigusele kurdiks ning Inimene raius omaette aina edasi:
„Kohe leian, kohe saan rikkaks.“

„Nii ei saa, ma lähen toon ta kasvõi väevõimuga tagasi!“ pomises Haigus ja tõttas Inimest päästma. Haigus hüppas kivilt kivile ja sikutas Inimest käevarrest nii kuis jaksas, kuid jõest teda eemale ei saanud. Kui enam miski ei aidanud, võttis Haigus end kokku ja puges nina kaudu Inimesse sisse. Ta rahmeldas, räuskas ning tulitas Inimest seestpoolt nii kuis jaksas, kuid nõrkemiseni väsinud Inimest siiski jõest välja ei saanud.

Aja möödudes kaevus Haigus Inimesesse üha sügavamale ja sügavamale. Kuni ühel päeval oli Haigus end nii sügavale uuristanud, et ta sealt enam välja ei saanud. Sellest hetkest saati jäi Haigus igaveseks Inimest seestpoolt kimbutama ja teda kuuletuse vastu korrale kutsuma.

Ning ühel hetkel, viimaks, nõrkes ka Inimene. Kui ta väsinud silmad veepinnalt tõstis, tuli ta tagasi mõistuse juurde. Ta otsis oma sõpra Haigust, kuid keda polnud, seda polnud. Haigus, sõber, oli kaotatud. Inimesele meenus küttimine, kuid talle meenus ka legend kuldkalast. Ta vaatas hetkeks metsa poole, siis jõe poole ning taas metsa poole ja jäi mõttesse...

Kuid see, kas Inimene kuldkala otsingust loobus ning Haigusega taas sõbraks sai, on juba teine lugu.