75. Rabajooks

aprill 17, 2011

75. Rabajooks

Distants: 6,3 km

Start. Armu ei anta, Tserepannikovi ja Ausi algkiirendus on oodatult kõrge. Lähen aga kaasa. Kuigi plaan on joosta 90%-ga, siis see ei tähenda veel seda, et ma peaksin kohe teistest maha jääma. Sugugi mitte. Hoian neil kannul ning tõden, et see algkiirendus on täitsa okei minu jaoks.

Esimene kurv, kohe keeratakse metsa, ning tundub, et nüüd tuleb vastu võtta otsus. Kas ma lasen Tserepannikovi ja Ausi eest ja teen endale mugava jooksu või mitte. Pikalt mõtlemata lähen aga kaasa ja lasen sündmustel end edasi viia.

Esimese kilomeetri jooksul, kui tempo sugugi ei lange, pannakse kõiki proovile. Ka mind. Näib, et Tserepannikov liigub täna kergelt ning tõenäoliselt mina talle seekord konkurentsi ei paku. Küll on aga pundis veel Aus ning temaga ma tahan ma küll võidu joosta. Esimene kilomeeter lõpeb, nagu ikka, üllatavalt kergelt ning ees on ootamas see tõeline jooks.

Tempo püsib jätkuvalt kõrgel. Nii kõrgel, et 90% jooksust enam rääkida ei saa. Aus liigub erksalt ning hästi ja Tserepannikov on eest libisemas. Otsustan, et võtan riski ja väljakutse vastu ning jään Ausiga kokku niikauaks kuni jaksan. Seega, ees on ootamas üle nelja kilomeetri kannatust ning valu. Ja ma kannatan!

Hoian end Priidule nii lähedale kui võimalik. Kui pisemgi vahe tekib, võin ka mina kergelt murduda. Oluline ei ole mitte ise joosta, vaid temaga koos joosta. Näen, milline hea jooksusamm tal on: jalg tõuseb tagant ilusti üles, keha on ette kallutatud ning sammusagedus loomulik. Tunnen end rohelisena. Samas, ega ma maha ka jää ning tunne pole ka enam kõige kehvem.

Poolel maal on pilt selge. Tserepannikov on läinud ning tagant enam keegi ei ohusta. Jäänud oleme meie, mina ja Priit, ning tõenäoliselt hakkab pihta taktikajooks.

Ma ei tea, mis Priidu taktika on, kuid mul on raske. Jooksen täpselt tema sammu, astun isegi samasse lumejälge, et vältida vajumist. Peagi tundub aga see käik mõttetuna, samasse auku päris täpselt astuda ei õnnestu ning jalg kipub sinna kõrvalt või eest sisse libisema. Jätkan omas sammus ning tõden, et küll on ebameeldiv joosta.

Vahepeal on kas tempo langenud või mul kergem hakanud. Mõtted kipuvad mujale hajuma. Mõtlen, et huvitav, mida ma blogisse peaks kirjutama. Lülitan need muud mõtted välja ja sukeldun taas jooksu.

„Mis su nimi on?“ kõlab peagi Ausi suust. Toh-oh, mõtlen, et ta ei tunnegi mind. Äge! Kuid kuidas ta seda ütles, jutt kõlas kui sörkjooksul. Tähendab, ta kas teeskles või tal ongi kerge. Kas tema ka passib?

Jooks kulgeb edasi. Kohati tundub, et ta tahab, et ma mööda läheks. Kuid ma ei võta pakkumist vastu. Siiski 90%. Kohe tuleb ka juba 5. kilomeetri tähis, üllatavalt kerged need 5 kilomeetrit, ning pinge peaks tõusma hakkama.

Aeg möödub ning mul ei teki mingit plaani. Loksun lõpuni. Võiks viimase kilomeetri täiega anda, kuid kehva raja tõttu ma seda ei taha. Mugavusala, nagu mõned arvavad.

Peagi on lähenemas kuues kilomeeter ja mul on seis sama. Pinget, taktikat, pole. Ma ei kontrolli enam jooksu, Aus kontrollib mind. Kuid nüüd on hilja, kõik tuleb jätta lõpu peale ning see ei saa kerge olema.

Viimased kolmsada, sirge. Pinge tõuseb, ka tempo tõuseb hiilivalt. Närvidest. Millal läheb andmiseks? Kes teeb esimese käigu? Otsustan jooksu veel enam lõpu peale jätta.

Siis aga tulistab Priit. Maha ei tohi jääda! Ei meetritki! Siiski käriseb meetri-paarine vahe. Poriloik. Võtan end kokku ja tulistan vastu. Priit läheneb, aeglaselt, kuid siiski. Jõuan järgi! Pekki, kõrvale siiski ei õnnestu saada. Finiš jõuab enne ning annan alla.

Kaotasin.