Püha Tõnu kiusamine

Tallinnast Tartu

Heliseb telefon.
„Tsau, oled Tartus? Võiks teha miskit.“
„Olen küll, ma käin jooksmas, söön pisut ning siis võiks teha küll miskit.“

Neljapäev, pühade algus. Ees on ootamas nädalavahetus nii sõprade kui perekonna seltsis. Täna, neljapäeval, sõpradega, homme vanematega, laupäeval vanavanemate ja sugulastega ning pühapäeval tagasi Tallinna võistlustele. Kõlab igati hästi.

Õhtu. Supilinna puukorteris toimub kohtumine. Kuid enne, kui jutud räägitud saavad, kisub kangelt Zavoodi poole. Sinna pimedasse urkasse, et uputada end kärasse-mürasse ning loomaks uusi tutvusi. Et sulanduda õigete inimeste seltsi, nende, kes on lahedad, nende, kes käivad Zavoodis, need kellest saavad uued sõbrad, tuttavad, kaaslased. Need, kelle pärast sinna minnakse või need, kelle pärast seal ollakse, need, kellest ümbritsetuna tunned end sõbrana sõprade seltsis. Nemad ongi sõbrad, nad on Zavoodi-inimesed. Neetud Zavood!

Hommikul läheb uni ära sel ajal nagu ta minema peaks – seitsme ajal. Tunnen ärevust, uni on kui pühitud, tunne on erk. Kuid ma olen maganud vähem kui kuus tundi. Veider. Hommikul jooksma ei lähe, pole mõtet. Olen ikkagi sportlane mitte trennitegija.

Päev möödub pere seltsis: kalal olles, grillides, süües ning veel süües. Tunnen end tavainimesena. Kõht täis, pisut uimane, kohustusteta. Silme ees ei terenda miski, hetkel ei kutsu miski, olen sealt unistuste maalt liialt kaugel, ära. Õhtul jooksen täiskõhuga lühemalt kui olin plaaninud ning ei tunne seeläbi mingisugust süümepiina.

Laupäev möödub samas taktis. Uni on ärev ning lühike, kuid teen hommikuse trenni nii nagu ikka. Kõik on korras, enesetunne on okei, kõht on küll jätkuvalt liialt täis, kuid eelmisel korral Tartus oli samamoodi. Ning seal läks hästi. Homme kõik kordub.


Murdmaajooksu EMV (4km)

Start. Mööda pehmet rada sirge lõpuni, siis algab kerge tõusunukk. Võitlen endale hea positsiooni ning tunnen, et kõik toimib. Jalad on naelikutega nii kerged nagu nad olema peaksid, tõusu jooksen tihedama sammuga ning laskumisel hoian end pisut tagasi.

Järgmisel tõusul, ainukesel suurel tõusul, hoian end liidritele järgi. Täna on see päev, mil tuleb suur pingutus. Hapnikuvõlg, valu, kannatus – neist saab tänase jooksu lahutamatu osa.

Pikal laskumisel olen esireas ning tõden, et toimub passimine. Keegi ei pauguta ning kontrollitakse olukorda. Mul on sama taktika. Mina ootan kuni see tõeline jooks pihta hakkab ja siis lähen kaasa.

Esimene kilomeeter kulgebki samas rütmis. Järsul tagasipöördel saan Vedehhini käest küünarnukiga ning pean jooksma teiselt poolt puud. Ajab korraks vihale, kuid ei midagi enamat. Tõeline jooks on alles ees.

Esimese kilomeetri lõpul toimub käiguvahetus ning tempo tõuseb hüppeliselt. Nii, kerge algus on nüüdsest läbi. Lähen kaasa, sest tunne on täpselt pingutuse tunne.
Teisel tõusul tunnen, et jalad hakkavad kangestuma. Juba nüüd, teisel ringil! Loodan, et tegemist on ajutise nähtusega ja suudan sellest hoolimata teistega kaasa minna.

Kuid ei. Laskumisel kangestus süveneb ning niiväga, kui ma ka ei tahaks lõdvalt joosta, see mul ei õnnestu. Kaasaminemise ja kerge laskumisrütmi vahelist kompromissi ei leia ja vahe tekib sisse.

Teise kilomeetri keskel ei lähe olukord paremaks vaid hullemaks. Jalad on väsinud, liialt väsinud. Ma ei suuda enam sammu kontrollida ja jooksen nii nagu mu kangestunud jalad seda ette dikteerivad. Raske on!

Teise ringi lõpus on kõik selge. Organism ei suuda jalgadest jooksu välja pigistada. Veelgi enam, organism on lausa kurnatud. Tempo hoidmine käib selgelt üle jõu, veelgi enam, isegi tempo languse järsku kukkumist on raske peatada. See ei olen enam võistluspingutus, see on midagi muud. Ei ole hapnikuvõlga, ei ole valu, on vaid kanged jalad ja täielik jõuetus. Totaalne häving.

Pool maad on alles läbi. Kaks kilomeetrit veel, kaks ringi veel. Koht on veel hea, seda peab hoidma!

Kuid no raske on! Tempo järjest vajub ning teiste ees hakkab häbi. Konkurendid järjest mööduvad ning võtan vastu otsuse, et aitab. Kõik, viimast ringi enam ei jõua! Too tuleks sörkides, kuid ma ei tulnud siia sörkima. Katkestan.

Simpson Martin Sportkeskus.ee 3:01.4 3:14.0 3:38.1 x


Lunastus

Tuleb hoolikas olla, tuleb pühenduda. Võlts rikkus, mis mind, sportlast, ümbritseb, kipub võimust võtma. Ja neid ohte on palju. Tuleb endale aru anda, et kes ma olen, milline ma olen ja kuhu ma lähen. Ning see, mis rada teised käivad, ei puutu tegelikult minusse.

Pealiskaudsusest, fassaadist, tuleb läbi murda. Enesekaitserefleksid tuleb lahti muukida. Tõde peab päevavalgele tulema! Sportlane peab elada saama!