XIII Nõmme maanteejooks
2010, aeg: 16.33. Pingutus 10/10
2011, aeg: 16.40. Pingutus 9/10
Start. Stardisirge lõpus ning esimestes kurvides saab selgeks, et eest on minemas grupp jooksjaid ja täna mina nende sekka ei kuulu. Minu väljakutse ei ole joosta võidu mitte teiste, vaid iseendaga. Iseendaga, sest seis on tume, sogane. Ning sogases vees võib kõike veel ette tulla. Seega, pikemalt mõtlemata, lasen grupil eest minna ning jälgin, kuidas sündmused mu ümber ise organiseeruvad.
Enne trepi tänava laskumist on nii mõndagi juba selge: esinelik läheb eest, mina, Allan ja veel kaks-kolm tüüpi jääme järgmiste kohtade eest võitlema. Seda muidugi juhul, kui mina nende sekka püsima jään. Vot sellisest olukorrast hakkab minu tänane jooks pihta.
Trepi tänava tõusu kavatsen võtta nii rahulikult kui võimalik, sest haiget organismi võivad negatiivselt ärritada kõiksugu tegurid. Ja see tõus tõotab mõjuda just nii: jalad kangestuvad, harjumatu koormus hakkab hingamisele ning tõusu lõpus on tulemuseks kinnijooks, õhu ahmimine ja valud kopsudes.
Kuid nii ei läinud. Tõusul võtab ohjad Allan, lähen koos soomlase ja veel paari kutiga kaasa. Mida enam tõusu laekub, seda julgemaks mu tunne läheb. Kohati meenuvad talvised mäkkejooksud Ehitajate tee tõusul, kus tempo tundus kiirem ning tunne märksa raskem olevat. Täna võib jooksust veel asja saada!
Peale tõusu, sik-sakke ning staadioni äärt julgen vastu võtta otsuse, et täna ei jookse ma siiski mitte iseendaga võidu, vaid allesjäänud grupiga. Ehk siis kohale number viis. Ning oluline ei ole mitte aeg, vaid võit. Võit!
Kui teise kilomeetri post möödub ning ees teeb tööd soomlane, siis olen juba tunduvalt enesekindlam. Kolmenädalane haigus ei ole mu jalgu lõplikult põrmustanud. Jalad on küll jõuetud, kuid samm on suhteliselt kerge. Samuti ei anna organism häiret, et haige keha ei suuda koormust vastu võtta. Suudab küll. Täna saab jooksust veel asja!
Mööduvad järgmised kilomeetrid. Soomlane teeb kohati kiirendusi meenutavaid tempomuutusi, kuid mina olen raudselt tema kõrval ning 30 sentimeetrit tagapool. Teeb, mis ta teeb, mul on üks-kaks käiku veel varuks!
Välja hakkab kujunema ka mu taktika. Ma passin kuni viimase kilomeetrini ning siis kordan eelmist aastat. Laskumisel langen vabalt ning kättevõidetud edu suurendan kohe peale laskumise lõppu. Tolleks ajaks peaks kõik ka selge olema.
Kätte jõuabki Trepi tänava laskumine. Väliskurvist möödun soomlasest ning vabastan end laskumisrütmi. Lume-jäine teekate on aga libe. Kohati kipub mõttesse tulema risk, et see hulljulgus võib lõppeda kehvasti. Kuid ma olen talvel nii palju jääl jooksnud ning samuti ka sel laskumisel, siis tunnen end võrdlemisi enesekindlalt.
Hingeldused ning hääled seljataga vaibuvad. Laskumine on korda minemas! Kurvis võtan korra tempo alla, kuna jäävaba pinda on vähe ning ei maksa riskida. Kiikan korraks selja taha. Edu on piisav! Nüüd tuleb teha järgmine käik: lõpukiirendust alustada.
Ja kõik sujub. Tagumised ei lähene, ma hoian tempot ning küll see finis ka ühel hetkel kätte jõuab.
Jõudiski, viies koht.
1. Keio Kits 27.07.1989 EMÜ SK 15.21
2. Allar Lamp 28.03.1991 TÜASK 15.22
3. Sander Jürs 29.08.1985 Sportkeskus.ee 15.41
4. Ralf Lipp 04.02.1985 EMÜ SK 15.43
5. Martin Simpson 06.08.1987 Sportkeskus.ee 16.40
6. Allan Männi 23.11.1984 Sportkeskus.ee 16.49
Haigus
Mu eelmises postituses on palju tõtt. Põhimõtteliselt kogu uba ongi seal peidus.
Haiguse kulg:
10. märts, treeningplaanis järgmine sissekanne: „kerge unetus, haiguse eelhoiatus?“ (tegemist on treeningtsükli viimase, raskeima, nädalaga)
15. märts „pisut tõbine“, une kvaliteet 3/5, väsimusaste 4/5 (tegemist puhkenädalaga)
16. märts „tõbine“, uni 3/5, väsimus 4/5
17. märts „köha“, uni 2/5, väsimus 5/5, loobun treeningutest
18. märts „köha, haige“, uni 2/5, väsimus 5/5, kohutav väsimus, isegi seista on raske
Järgmised kolm nädalat võitlen köha, töökoormuse, külmetuse, kooli ja üleüldise väsimusega. Seis on hull.
Proovisin treeningpäevikust leida punktid, mistõttu tulnuks taolist olukorda ennetada, kuid seda ma sealt ei leidnud.
Järgmised tähelepanekud:
• Hommikune pulss ei andnud adekvaatset hinnangut organismi seisust. Seda seetõttu, et liiga palju oli segavaid faktoreid (töö, uni, väsimus), mistõttu pulsiandmetest ma taastumatust igatahes välja ei suutnud lugeda ka mitte hiljem.
• Töölkäimine on mulle uus kogemus. Seetõttu tundsin end ka tunduvalt väsinuna. Üks teguritest, mis segas taastumist.
• Töölkäimise tõttu tõusis ka üleüldine elutempo. Kohati nii kiireks, et subjektiivne hinnang enda väsimusest muutus kas valeks või ei tahtnud ma seda uskuda. Seetõttu alustasin liialt vara uusi treeninguid, mis paraku osutusid veelgi enam organismi kurnavaks.
• Kõige olulisemad hinnangud organismi võimekusest on ikkagi subjektiivsed (une kvaliteet, väsimusaste). Õnneks on mul paika loksunud ka viiepunktiline hindamissüsteem, kus iga hinne on defineeritud teatud omaduste põhjal.
• NB! Unetunnid ja une kvaliteet!!!
Lühidalt kokkuvõttes on mu hooaja esimene pool aia taha minemas just seetõttu, et ma ei suutnud mahunädalast ära taastuda. Mahunädalale pani põntsu ka töölkäimine, mis tõstis üldist koormust ja ka vastuvõtlikkust haigustele. Haigestumise järel käisin jätkuvalt tööl ning sellest lähtuvalt ei suutnud end välja puhata ja haigusest taastumiseks energiat varuda. Elasin pidevas energiadefitsiidis. Tulemuseks kolmenädalane haigus ning treeningutest eemalolek.
Nüüd, aprillist alates olen Nordeconis praktikal. Tööpäevad on kaheksast viie-seitsmeni ning see tagab mulle paremad treeningtingimused, kui seda oli mu eelmises töökohas. Objekti tähtajaks on oktoobri lõpp, senikaua katsun korralikult terveks saada, terve püsida ja ellu jääda!
2011, aeg: 16.40. Pingutus 9/10
Start. Stardisirge lõpus ning esimestes kurvides saab selgeks, et eest on minemas grupp jooksjaid ja täna mina nende sekka ei kuulu. Minu väljakutse ei ole joosta võidu mitte teiste, vaid iseendaga. Iseendaga, sest seis on tume, sogane. Ning sogases vees võib kõike veel ette tulla. Seega, pikemalt mõtlemata, lasen grupil eest minna ning jälgin, kuidas sündmused mu ümber ise organiseeruvad.
Enne trepi tänava laskumist on nii mõndagi juba selge: esinelik läheb eest, mina, Allan ja veel kaks-kolm tüüpi jääme järgmiste kohtade eest võitlema. Seda muidugi juhul, kui mina nende sekka püsima jään. Vot sellisest olukorrast hakkab minu tänane jooks pihta.
Trepi tänava tõusu kavatsen võtta nii rahulikult kui võimalik, sest haiget organismi võivad negatiivselt ärritada kõiksugu tegurid. Ja see tõus tõotab mõjuda just nii: jalad kangestuvad, harjumatu koormus hakkab hingamisele ning tõusu lõpus on tulemuseks kinnijooks, õhu ahmimine ja valud kopsudes.
Kuid nii ei läinud. Tõusul võtab ohjad Allan, lähen koos soomlase ja veel paari kutiga kaasa. Mida enam tõusu laekub, seda julgemaks mu tunne läheb. Kohati meenuvad talvised mäkkejooksud Ehitajate tee tõusul, kus tempo tundus kiirem ning tunne märksa raskem olevat. Täna võib jooksust veel asja saada!
Peale tõusu, sik-sakke ning staadioni äärt julgen vastu võtta otsuse, et täna ei jookse ma siiski mitte iseendaga võidu, vaid allesjäänud grupiga. Ehk siis kohale number viis. Ning oluline ei ole mitte aeg, vaid võit. Võit!
Kui teise kilomeetri post möödub ning ees teeb tööd soomlane, siis olen juba tunduvalt enesekindlam. Kolmenädalane haigus ei ole mu jalgu lõplikult põrmustanud. Jalad on küll jõuetud, kuid samm on suhteliselt kerge. Samuti ei anna organism häiret, et haige keha ei suuda koormust vastu võtta. Suudab küll. Täna saab jooksust veel asja!
Mööduvad järgmised kilomeetrid. Soomlane teeb kohati kiirendusi meenutavaid tempomuutusi, kuid mina olen raudselt tema kõrval ning 30 sentimeetrit tagapool. Teeb, mis ta teeb, mul on üks-kaks käiku veel varuks!
Välja hakkab kujunema ka mu taktika. Ma passin kuni viimase kilomeetrini ning siis kordan eelmist aastat. Laskumisel langen vabalt ning kättevõidetud edu suurendan kohe peale laskumise lõppu. Tolleks ajaks peaks kõik ka selge olema.
Kätte jõuabki Trepi tänava laskumine. Väliskurvist möödun soomlasest ning vabastan end laskumisrütmi. Lume-jäine teekate on aga libe. Kohati kipub mõttesse tulema risk, et see hulljulgus võib lõppeda kehvasti. Kuid ma olen talvel nii palju jääl jooksnud ning samuti ka sel laskumisel, siis tunnen end võrdlemisi enesekindlalt.
Hingeldused ning hääled seljataga vaibuvad. Laskumine on korda minemas! Kurvis võtan korra tempo alla, kuna jäävaba pinda on vähe ning ei maksa riskida. Kiikan korraks selja taha. Edu on piisav! Nüüd tuleb teha järgmine käik: lõpukiirendust alustada.
Ja kõik sujub. Tagumised ei lähene, ma hoian tempot ning küll see finis ka ühel hetkel kätte jõuab.
Jõudiski, viies koht.
1. Keio Kits 27.07.1989 EMÜ SK 15.21
2. Allar Lamp 28.03.1991 TÜASK 15.22
3. Sander Jürs 29.08.1985 Sportkeskus.ee 15.41
4. Ralf Lipp 04.02.1985 EMÜ SK 15.43
5. Martin Simpson 06.08.1987 Sportkeskus.ee 16.40
6. Allan Männi 23.11.1984 Sportkeskus.ee 16.49
Haigus
Mu eelmises postituses on palju tõtt. Põhimõtteliselt kogu uba ongi seal peidus.
Haiguse kulg:
10. märts, treeningplaanis järgmine sissekanne: „kerge unetus, haiguse eelhoiatus?“ (tegemist on treeningtsükli viimase, raskeima, nädalaga)
15. märts „pisut tõbine“, une kvaliteet 3/5, väsimusaste 4/5 (tegemist puhkenädalaga)
16. märts „tõbine“, uni 3/5, väsimus 4/5
17. märts „köha“, uni 2/5, väsimus 5/5, loobun treeningutest
18. märts „köha, haige“, uni 2/5, väsimus 5/5, kohutav väsimus, isegi seista on raske
Järgmised kolm nädalat võitlen köha, töökoormuse, külmetuse, kooli ja üleüldise väsimusega. Seis on hull.
Proovisin treeningpäevikust leida punktid, mistõttu tulnuks taolist olukorda ennetada, kuid seda ma sealt ei leidnud.
Järgmised tähelepanekud:
• Hommikune pulss ei andnud adekvaatset hinnangut organismi seisust. Seda seetõttu, et liiga palju oli segavaid faktoreid (töö, uni, väsimus), mistõttu pulsiandmetest ma taastumatust igatahes välja ei suutnud lugeda ka mitte hiljem.
• Töölkäimine on mulle uus kogemus. Seetõttu tundsin end ka tunduvalt väsinuna. Üks teguritest, mis segas taastumist.
• Töölkäimise tõttu tõusis ka üleüldine elutempo. Kohati nii kiireks, et subjektiivne hinnang enda väsimusest muutus kas valeks või ei tahtnud ma seda uskuda. Seetõttu alustasin liialt vara uusi treeninguid, mis paraku osutusid veelgi enam organismi kurnavaks.
• Kõige olulisemad hinnangud organismi võimekusest on ikkagi subjektiivsed (une kvaliteet, väsimusaste). Õnneks on mul paika loksunud ka viiepunktiline hindamissüsteem, kus iga hinne on defineeritud teatud omaduste põhjal.
• NB! Unetunnid ja une kvaliteet!!!
Lühidalt kokkuvõttes on mu hooaja esimene pool aia taha minemas just seetõttu, et ma ei suutnud mahunädalast ära taastuda. Mahunädalale pani põntsu ka töölkäimine, mis tõstis üldist koormust ja ka vastuvõtlikkust haigustele. Haigestumise järel käisin jätkuvalt tööl ning sellest lähtuvalt ei suutnud end välja puhata ja haigusest taastumiseks energiat varuda. Elasin pidevas energiadefitsiidis. Tulemuseks kolmenädalane haigus ning treeningutest eemalolek.
Nüüd, aprillist alates olen Nordeconis praktikal. Tööpäevad on kaheksast viie-seitsmeni ning see tagab mulle paremad treeningtingimused, kui seda oli mu eelmises töökohas. Objekti tähtajaks on oktoobri lõpp, senikaua katsun korralikult terveks saada, terve püsida ja ellu jääda!
Ühel päeval paistab päike ka sinu õuele.
VastaKustutaMa ei kujuta hästi ette, kui palju kiirelt ma uuesti vormi jõuan, kuid loodetavasti üsna pea.
VastaKustuta:)