Jooksja ekstsentriline elu

Inimene on üks põnev olend. Võib mõista, et maailm toimib kui kellavärk, kuid kui selles maailmas on inimene, siis tajub ta seda siiski omasoodu.

Biip. Hoian kõrget sammu. Jalad peavad käima vabalt. Neid ei tohi tõsta üles, nad peavad ise ning vabalt kõrgelt käima. Kui ma ei mõtle sellele ja keskendun ainult lõdvale olekule, siis tuleb see automaatselt. Toimib.

Kõrvus tõuseb rõhk, helid kaovad. Taustsüsteem kaotab kontrastsuse, silme ette manab vaid valge joon ning tükk oranži katet selle ümber.

Perfektsed sada meetrit mööduvad. Joosta terve distants sellise rütmiga on iga jooksja unistus. Ka minul. Kuid nüüd algab kõige tähtsam osa.

Tähtis ei ole teha jooksuliigutusi, tähtis on teha jooksuliigutust. Vabalt. Vabalt!

Mitte miski muu pole tähtis. Tähtis on tunnetus. Tunnetust saab tajuda siis, kui kõik muu välja lülitada. Sulgen silmad ning asun ideaalsuse piiri kompama. Siin ei ole mõtet detailidele mõelda, siin tuleb tunnetada lõdvestunud ning maksimaalset edasiminekut. Ideaalsuse kompromiss. Aeg-ajalt piilun valget joont, et jookseks õiges suunas. Kuid siis jälle – pimedusse.

Lõik saab läbi, vaatan tagajärgi.


Argipäeva rutiin

Meeled on laiali valgunud, raske on end kokku korjata. Ümbritsev elu kulgeb kiiremini kui ma suudan seda vastu võtta. Ma elan aegluubis ning ümbritsev virvendus on ehtne hall rutiin. Isegi autojuhtimine on muutunud juba ohtlikuks, kuna pole ei pinget ega reaktsiooni. Pole hoomamist.

Ainus, mis eristub, on tingitud kirest. Ning just see kirg ei too mind mitte ülevasse seisundisse, vaid argipäeva. Kohale. Sinna, mis on lähemal jooksmisele.

Salvador Dali

Kommentaarid