Nõmme seeriajooks – 3000 m

Kodune altar

Start.

„Siserada. Ei mingit tõmblemist! Rahu.“
Suhtun jooksu rahulikult. Täna pole tähtis mitte aeg, vaid tunne. Ning küsimus on selles, et kas viiepäevane totaalne puhkus läks korda või mitte. Samuti, kas puhkus võttis jalgadest ka teravuse või mitte. Need on küsimused, millele täna tuleb vastus saada.

Leian end grupi keskelt, otse kiiremate meeste tagant, ning võtan kohe vastu otsuse, et täna ma nendega kaasa ei lähe. Tahan enda sammu joosta ning olukorda kontrolli all hoida. Tahan, et tunneksin enda võimu!

Jalad on peale puhkust justkui uued ning see kajastub otseselt jooksusammus. Jalg ei vaju enam sohu, jalga ei pea enam jõuga mudast välja tõmbama. Kaugel sellest. Jalg kahmab vabalt ette ning kontakt maapinnaga jääb nii lühikeseks kui ta ideaalis olema peakski. Tunnen, et varasemast enam ettepoole kaldus keha ning rütmi toetavad käed töötavad selle heaks, et sammust saaks lendamine. Ning selle lendamise igat liigutust kaifin ma sõna otseses mõttes. See on just see lendamine, kust tuleks edasi areneda. Edasi kiiremaks, jõulisemaks, tugevamaks, vabamaks! Terve suvi on veel ees!

„Kuus null-neli“

Kaks kilomeetrit on joostud aelgaselt. Suhteliselt aeglaselt. Viimane kilomeeter. Tunnen, et jalgades on veel käike varuks ning kõigile, kes me grupist eest tahavad libiseda, võtan kergelt järele. Täna on võim minu käes - teen, mis tahan, ning jooksen viimasel ringil Alolt seitse sekundit eest.

Aeg 9.03,5