Paf Tallinna Olümpiajooks
Neljapäeva õhtu.
Nõmme seeriajooksu 800 meetri 2.03 on viimane piisk sellekevadisse karikasse. See on šokk, et masendav reaalsus ongi masendav reaalsus.
Reede.
Kodanliku elu lämmatav leigus kustutab viimsegi sädeluse. Päev kulgeb tuhmis päikesepaistes hommikust lõunasse, lõunasse pärastlõunasse ning pärastlõunast pärastlõunasse. Õhtune trenn kulgeb paratamatus üksluisuses nagu ülejäänud päevgi. Kas see ongi see?
Laupäev.
Aeg pole oluline, emotsioon on. Emotsioon. Emotsioon! Emotsioon, raisk!!!
Start. Laastukattega teele, sealt liiva peale, kerge tõusunukk ja jooks hakkabki pihta. Selge on see, et tänane võistlus käib viie mehe: Kaupo, Sandri, Kristo, minu ja Allani vahel. Kuid kohe saab ka selgeks see, et esimese kahe koha üle otsustavad Kaupo ja Sander. Minu võitlus saab olema Kristo ja Allani vastu. Ja ma tahan võita!
Esimene kilomeeter kulgeb tagasihoidlikult. Samas, Kaupo ja Sander on eest libisemas ja minu ülesanne on leppida mõttega, et ma lasengi nad nii kergelt eest. Kuid see otsus on tänase jooksu võti. Liiga palju on tagasilööke tulnud just sellest ülimast uskumusest, et ma olen võimeline. See püha motivaator ongi loonud mu kannatuste raja. Ning mitte, et see vale oleks, vaid küsimus on taktikas. Ja tänane jooks algab just poole maa pealt.
Kristo võtab vedamise enda peale. Lootus okei enesetundega lõpukolmandikule loksuda saab peagi tagasilöögi. Kristo tempo kipub mulle üle jõu käima, kuid väljakutse on vastu võetud ning allaandmine käiks minu võitlusvaimu pihta. Kannatan.
Mööduvad rasked teine ja kolmas kilomeeter ning mu organism on jõudnud võitluskonditsiooni. See on mäng piiridega, kus ainukeseks reegliks on see, et kusagil on piir, mida ületades saab mäng enne lõppu läbi. Kus see on, seda aga keegi ei tea. Ning täna, nüüd, olengi ma selles surmatsoonis.
Algab pikk sirge. See on hea koht taktikalisteks käikudeks. Siin saab rünnata, siin saab passida, võita või kaotada. Otsustan passida, kuid mitte lihtsalt niisama passida. Dikteerin ees tempot ning lihvin jooksusammu selliseks, et valitseks ülim harmoonia. Kulgen täpselt sellisel piiril, millest ületamine tähendanuks rünnakut, allapoole jäämine aga kogumist. See on passiva jooksu ülim, ideaalne, piir ning see, kummal pool piiri Kristo paikneb, on juba tema enda teha. Sellest sõltub just tema saatus.
Tagasipööre ning Kristo võtab peagi kõrvale. Selge, nüüd algab võidujooksu eelviimane vaatus. Peatükk, kus enne emotsionaalset puänti pannakse proovile viimsed valuläved. Siit algab puhas kannatamine.
Jookseme Kristoga kõrvuti. Millises seisus ta on, seda ei tea. Üritan end hetkeks valust, väsimusest, kuid siiski mugavustsoonist välja tõmmata ning olukorda seedida. Emotsioon. Emotsioon!!!!
Algab viimane laskumine. Sealt alates dikteerin jälle tempot mina ning kompan taas ideaalset piiri. See on risk, kus Kristo saab end lõpuks kas koguda või tühjaks joosta. Ning see risk kestab üle kilomeetri kuni viimase tõusuni välja. Ja seal tuleb omakorda mängu juba uus taktika.
Selja tagant ei saa jällegi adekvaatset tagasisidet. Kas Kristo on end hoidnud või mitte? Kuid tühja kah, mängu läheb viimane taktika.
Tipin viimase tõusu pisikeste sammudaga ning hoian end kontrolli all. Üleval tõden, et jalgadesse jäi veel varu ning peale lühikest taastumist olen valmis vastu astuma viimsele kannatusterajale – pikale aeglasele lõpuspurdile.
Järgnevat ei mäleta hästi, kuid kiikan mõne aja pärast tagasi ja ma ei suuda uskuda oma silmi. Kristot pole näha. Äge!
Kolmas koht.
7,2 km
1 JÜRS SANDER Sportkeskus.ee 0:23:39
2 SASMIN KAUPO Sportkeskus.ee 0:24:02
3 SIMPSON MARTIN Sportkeskus.ee 0:24:26
4 REINSALU KRISTO STAMINA SK 0:24:37
Nõmme seeriajooksu 800 meetri 2.03 on viimane piisk sellekevadisse karikasse. See on šokk, et masendav reaalsus ongi masendav reaalsus.
Reede.
Kodanliku elu lämmatav leigus kustutab viimsegi sädeluse. Päev kulgeb tuhmis päikesepaistes hommikust lõunasse, lõunasse pärastlõunasse ning pärastlõunast pärastlõunasse. Õhtune trenn kulgeb paratamatus üksluisuses nagu ülejäänud päevgi. Kas see ongi see?
Laupäev.
Aeg pole oluline, emotsioon on. Emotsioon. Emotsioon! Emotsioon, raisk!!!
Start. Laastukattega teele, sealt liiva peale, kerge tõusunukk ja jooks hakkabki pihta. Selge on see, et tänane võistlus käib viie mehe: Kaupo, Sandri, Kristo, minu ja Allani vahel. Kuid kohe saab ka selgeks see, et esimese kahe koha üle otsustavad Kaupo ja Sander. Minu võitlus saab olema Kristo ja Allani vastu. Ja ma tahan võita!
Esimene kilomeeter kulgeb tagasihoidlikult. Samas, Kaupo ja Sander on eest libisemas ja minu ülesanne on leppida mõttega, et ma lasengi nad nii kergelt eest. Kuid see otsus on tänase jooksu võti. Liiga palju on tagasilööke tulnud just sellest ülimast uskumusest, et ma olen võimeline. See püha motivaator ongi loonud mu kannatuste raja. Ning mitte, et see vale oleks, vaid küsimus on taktikas. Ja tänane jooks algab just poole maa pealt.
Kristo võtab vedamise enda peale. Lootus okei enesetundega lõpukolmandikule loksuda saab peagi tagasilöögi. Kristo tempo kipub mulle üle jõu käima, kuid väljakutse on vastu võetud ning allaandmine käiks minu võitlusvaimu pihta. Kannatan.
Mööduvad rasked teine ja kolmas kilomeeter ning mu organism on jõudnud võitluskonditsiooni. See on mäng piiridega, kus ainukeseks reegliks on see, et kusagil on piir, mida ületades saab mäng enne lõppu läbi. Kus see on, seda aga keegi ei tea. Ning täna, nüüd, olengi ma selles surmatsoonis.
Algab pikk sirge. See on hea koht taktikalisteks käikudeks. Siin saab rünnata, siin saab passida, võita või kaotada. Otsustan passida, kuid mitte lihtsalt niisama passida. Dikteerin ees tempot ning lihvin jooksusammu selliseks, et valitseks ülim harmoonia. Kulgen täpselt sellisel piiril, millest ületamine tähendanuks rünnakut, allapoole jäämine aga kogumist. See on passiva jooksu ülim, ideaalne, piir ning see, kummal pool piiri Kristo paikneb, on juba tema enda teha. Sellest sõltub just tema saatus.
Tagasipööre ning Kristo võtab peagi kõrvale. Selge, nüüd algab võidujooksu eelviimane vaatus. Peatükk, kus enne emotsionaalset puänti pannakse proovile viimsed valuläved. Siit algab puhas kannatamine.
Jookseme Kristoga kõrvuti. Millises seisus ta on, seda ei tea. Üritan end hetkeks valust, väsimusest, kuid siiski mugavustsoonist välja tõmmata ning olukorda seedida. Emotsioon. Emotsioon!!!!
Algab viimane laskumine. Sealt alates dikteerin jälle tempot mina ning kompan taas ideaalset piiri. See on risk, kus Kristo saab end lõpuks kas koguda või tühjaks joosta. Ning see risk kestab üle kilomeetri kuni viimase tõusuni välja. Ja seal tuleb omakorda mängu juba uus taktika.
Selja tagant ei saa jällegi adekvaatset tagasisidet. Kas Kristo on end hoidnud või mitte? Kuid tühja kah, mängu läheb viimane taktika.
Tipin viimase tõusu pisikeste sammudaga ning hoian end kontrolli all. Üleval tõden, et jalgadesse jäi veel varu ning peale lühikest taastumist olen valmis vastu astuma viimsele kannatusterajale – pikale aeglasele lõpuspurdile.
Järgnevat ei mäleta hästi, kuid kiikan mõne aja pärast tagasi ja ma ei suuda uskuda oma silmi. Kristot pole näha. Äge!
Kolmas koht.
7,2 km
1 JÜRS SANDER Sportkeskus.ee 0:23:39
2 SASMIN KAUPO Sportkeskus.ee 0:24:02
3 SIMPSON MARTIN Sportkeskus.ee 0:24:26
4 REINSALU KRISTO STAMINA SK 0:24:37
Sissekande algul lubati lugejale võitlust mitte ainult Kristo, vaid ka Allaniga. Lugeja on pettunud.
VastaKustutaPole hullu, küll ma sinu vastu pean ka kunagi võitlust.
VastaKustutaMa võtan seda kui lubadust ja tuletan seda sulle vajalikul hetkel meelde (nt Eestikatel).
VastaKustutaSee lubadus jõustub eeldusel, et eelpool mainitud lugeja asub võistluse jooksul, vahetult enne võitlust, kas lubaduse andja (edasipidi lubaja) ees, taga või lähiümbruses, kus ta tekitab oma kohalolekuga ekstra motivatsiooni nii, et lubaja ei pea oma tempot vähendama.
VastaKustuta