Nõmme seeriajooks - 10 000 m
Hetk mõnusas jaheduses
Start. Leedukas, Aurimas, läheb eest ning ülejäänud gruppi hakkab vedama Diana, leedulanna, kellele me Allani ja Kristoga järele läheme. Teisisõnu, 33 minuti sisse minev jooks võib alata.
Diana veab vapralt esimesed ringid täpselt 80 sekundiga ja kuna tundub, et see tempo on mulle kergelt vastuvõetav, siis esialgne taktika, 33.20, läheb ka käiku.
Esimene kilomeeter kukub 3.19-ga ning teine veel pealegi, kuigi küll 3.23-ga. Võtan tempo enda peale ning otsustan võistluste varajases faasis samuti teiste heaks tööd teha.
Jooks kulgeb okeilt. Mis aga okei ei ole, on see, et ma ei suuda end langetada konditsiooni, kus lõikan end muust maailmast ära ning kulgen „pimedas“ kuni saabub jooksu teine faas. See on miski, misläbi ma olen teinud enda head jooksud. Kuid ei, nüüd see igatahes ei toimi – mul ei ole ei kerge ega raske, sest kusagil on miski, mis on mind segamas. Miski, mis loob mulle liialt suure kannatuse.
Võtan kõrvale ja lasen Allani ette. Mõtlen, et kogun end pisut ning astun hiljem kosunumalt vastu tõelisele kannatusele – jooksu viimasele kolmandikule.
Hakkan peas soojust tundma. Soojus muutub kuumuseks ning tunnen, et paks juustepahmakas ei jahuta enam piisavalt. Jah, mu pea hakkab üle kuumenema. Neetud, 34 kraadine kuumus võtabki võimust. Kas järgneb Pühajärve jooks? Ei tohi järgneda! Kannatan.
Kannatan kilomeetri, kannatan teise. Jalad on okeid, kannatuse intensiivsus, valu, ebamugavus, vastikus, on küll vastuvõetav, kuid see on miski muu. See on sarnane sellele, kui kehval päeval ootamatult püsti tõusta ja nõrkust tunda või see, kui ÜKE pikaks venib, nägu valgeks läheb ning nõrkusest tasakaal hakkab kaduma. See on selle tunde algus. See on algus ... jah vabadusele, kuid enne veel millelegi suurele, kohutavale ja hukatavale. Lasen minna, annan alla.
Kolmandik jooksu on ees. Üle kolme kilomeetri! Otsustan katkestada, halb on. Ei, ei tohi katkestada!
Ringid venivad. Jalad on aeglased. Tempot tõsta ei jõua, sein on ees. Halva maik on suus. Kannatan igat kurvi, sirget, kannatan treenerite pilke, kannatan isegi Stamina treeneri pilku. Kõik on ... tuleks ainult finiš!
Mööduvad igavikulised ringid, mis päädivad lõpuks finišiga. Nõrkus, muru, kuum-külm, pigem külm. Kogun end ning komberdan tribüüni pingile, kus heidan taas pikali. Kuum on, nii kuum, et end katsuda ei saa, keha on köetud veel hullemaks, kui staadion päikese käes.
1. Aurimas Skinulis, Leedu, 32.33,9
2. Diana Lobacevske, Leedu 34.25,6
3. Kristo Reinsalu, Stamina SK 34.29,4
4. Allan Männi, Sportkeskus.ee 34.47,4
5. Martin Simpson, Sportkeskus.ee 35.17,0
kle see video on suht "freaky" :D...igatahes finišisse jooks = kunstiteose lõpetamisega...kui poleks finišisse jooksnud oleks teos oma koha leidnud prügikastis ja järgmine teos oleks vbla samuti kannatanud.....5 päeva siis mul jäänud 800m, 6 päeva 1500m
VastaKustutaÜldiselt ei tohi ju katkestada ja nõustun sellega, aga ikkagi, et miks siis.
VastaKustutaMinu arvates võiks seda siiski teha, sest „seina“ kogedes on meil jooks eesmärgi seisukohast juba ebaõnnestunud. Pettumus, usu alt vedamine, häbi teiste ees on nii või naa mõlemal juhul olenemata sellest, et kas katkestati või mitte.
Katkestamise dilemma toimub nagunii peale „seina“. Nüüd siis ongi mulle arusaamatu, et miks tuleb ikkagi lõpuni joosta. Kui, siis ehk selle pärast, et nii enda kui teiste usku võimalikult kaua ära petta ja peita tõelist tõde jooksust tuleneva pinge ja adrenaliiniga. Sisuliselt siis usu ja lootuste pikema ülevalhiodmise õnnetunnet kogeda, kuna see on eksisteerimise üks alustalasid.
Kui keegi tunneb end ärritatult, siis ootan vastukaja :D
tegelt siiski järele mõeldes siiski nõustun pigem sellega et katkestamine pole hullem kui jubeda teose valmis kritseldamine...poole pealt võib ju selle prügikasti loopida..liiga kaua joostes sellise tundega et kurat võtaks mis sörk see on aga enesetunne läheb järjest hullemaks...nagu polekski jooksja jne :D..ise olen see hooaeg ju korra katkestanud ja see ei ei mõjutanud 2 nädalat hiljem tegemast 1 head jooksu Tartus...Allanil ilmselt teised mõtted :)
VastaKustutaKui paralleeli kunstiteosega edasi arendada, siis dramaatiline element või siis lihtsalt pinge kuulub hea kunstiteose tunnuste juurde. Ja mitte lihtsalt dramaatiline element vaid ka oskus see geniaalselt lahendada. Kui kõnelda kirjandusteostest (või ka filmidest), siis on narratoloogia vaatepunktist muidugi 2 lähenemisnurka - suletud ja avatud lõpuga teosed. Geniaalne lahendus samastub eelkõige suletud lõpuga ehk harmoonilise kooskõlaga teose lõpus, kus kõik selgub ja saab seletatud. Avatud lõpp on aga salapärane, lahendusi lõpuni mitte väljapakkuv. jätab lugejale endale avastada ja mõelda. Paljud suurteosed on just avatud lõppudega ka siis, kui need esmapilgul tunduvad olevat suletud lõpuga.
VastaKustutaTekib küsimus, kas katkestamine samastub avatud lõpuga kunstiteosega? Minu vastus on ei. Katkestamine on lihtsalt pooleli jätmine, poolik, lõpetamata kunstiteos, kuna sellel puudub strukturaalne ja tähenduslik terviklikkus. Ühesõnaga pole sel juhul tegu valmis kunstiteosega. Täpsemalt, sel juhul polegi meil teost ja järelikult pole meil ka jooksu.
Seega ma küsin, kas on mõtet raisata pastakat, paberit, lõuendit, tartaanrada kritseldusteks?
Kritseldusi luues satub looja järjest enam masendusse, tunneb, et ta ei oskagi enam luua ja võib-olla loobub loomast üldse. Või siis ühel hetkel loob midagi lihtsamat, midagi aeglasemat, et üldse midagi luua. Mõlemal juhul jääb alles masendus. Kõige hullem on see, et vastupidiselt kunstnikele, toob jooksja oma kritseldused pealtvaatajate ette - ja katkestav jooksja on viimane asi, mida pealtvaataja näha tahab.
Pidage meeles, et kõigil kunstnikel on elu jooksul olnud kehvemaid ja paremaid teoseid. Kuid need kehvemad on osa arengust, mille läbi nad on jõudnud oma surematute teosteni. Seega ärgem kaotagem usku ja jätkakem püüdlust surematute teoste loomiseks ehk teisisõnu unustage katkestamine.
P.S Muidugi juhul, kui tervis seda lubab. Sest tervisega riskides võite te kõige kurvema tsenaariumi järgi luua hoopis ühe sureliku teose!
Veel üks argument ühelt kõvemalt jooksumehelt: "Otsustasin lõpuni sorkida, et vältida katkestamisega kaasnevaid psühholoogilisi probleeme,” rääkis Nurme.
VastaKustutaAllikas: http://jooksuportaal.blogspot.com/2011/07/kiire-algus-kupsetas-tiidrek-nurme-5000.html
Nurme argument mind ei veena, kuna seal pole selgitusi.
VastaKustutaMõttekäik avatud ja suletud teosest on huvitav. Ma ei tõmbaks paralleeli jooksu ja kunstiteosega päris lõpuni, kuna viimasel puudub selge lõpp. Kunstniku, lugeja või vaataja seisukohast jääb lõpp igavesti lahtiseks. Kunstniku jaoks ehk mitte, kuid teiste jaoks küll, sest seda uut loodud maailma võib vaataja või muul viisil kogeja endale lõpmatult pikaks avastusretkeks kujutada.
Jooksus aga see nii ei ole. Võistlusel on selge algus ja lõpp ning kogu võistlus omandab sellega ka terviklikkuse.
Jooksja enda jaoks on jooksu puändiks finiš. Juhul, kui jooksja suudab oma emotsionaalse ja raskusekoorma finišini viia, siis see on tegemist suletud lõpuga. Juhul, kui jooksja "seina" kogeb, siis on samuti tegemist suletud lõpuga, tõsi, puänt on aga vahetult enne „seina“ kogemist, kuid emotsionaalse jooksu lõpp avaldub jooksja jaoks ikkagi „seinaga“.
Pealtvaataja jaoks on olemas ainult üks lõpp: finiš.
Äkki on küsimus on hoopis masenduses. Kui jooksja katkestab, siis see masendus alates „seinast“ kuni katkestamiseni jääb lühikeseks. Kui aga joostakse siiski lõpuni, siis see masendus, tegelikult ma ei tea, kas see on õige sõna, valdab jooksjat kuni lõpuni. Ja kui jooksust kokkuvõtet teha, emotsionaalset just, või järgmiseks võistluseks alateadlikult valmistuda, siis see, kas jooksjal on oht kergemini katkestada või mitte, oleneb eelneva „masenduse“ intensiivsusest. Ehk siis, mida suurem, pikem n.ö masendus on, seda tugevamini see emotsioon talletub ning seda tugevamalt ehk võidakse ka kannatust, valu, raskust, hapnikuvõlga teinekord kannatada. Ja mida vähem kogetakse eelnevalt kirjeldatud masendust, seda kergekäelisemalt võidakse loobuda ka tõelisest kannatamisest emotsioonist.
Simpson
ja siis lõpuks kui tuleb minna uuesti stardijoonele tuleb unustada eelnev, üritada, uskuda, võidelda...mitte liigselt filosofeerida (saab teha peale jooksu) vaid joosta võimalikult kiiresti finišisse ;)
VastaKustutaVäljalülitamine on jah oluline, üleskütmine samuti.
VastaKustutaFilosofeerimine on see-eest põnev. See rikastab vaimu samahästi kui jooksmine või kirg.
Simpson
Jooksmisest filosofeerimine on jooksuks meelestamine. Kui jooks saab toimuda vaid siin ja praegu, siis filosofeerimine miski, mille läbi me saame jooksu mõjutada ka enne jooksma hakkamist. Seega filosoofiline jooks algab palju varem kui jooks ise, kuid ometi on tegu ühe jooksuga.
VastaKustutaJah, tõesti jooksuga lülitatakse end välja, kuid ma arvan, et meelestatust pole võimalik välja lülitada. Ma hakkan vaikselt uskuma, et eriti oluline on just hetk enne jooksu. Sel hetkel peab olema tõeliselt hea tunne, tõeline usk oma jooksu ja muidugi rõõm, et nüüd see pidu saab alata. Kahjuks ei koge ma seda eriti tihti.
" Ma hakkan vaikselt uskuma, et eriti oluline on just hetk enne jooksu."...jap olen ka selle peale mõelnud...mõnikord väga harva lihtsalt tunned et siit võib midagi head tulla
VastaKustuta