Nõmme seeriajooks – 1000 m

„Täna, nüüd, mina, nemad“ – mu hingamine kiireneb ning mu kehas tõuseb taotluslikult adrenaliin. „Kakssada meetrit rahulikult, ei mingit trügimist, seejärel vabalt ning siis – viimased kakssada.“

Start. Lilleoja, Košelev, Alo ning terve hulk mehi võtavad oma koha sisse otse mu ees. Kõik on õige, nad ongi teravamad. Nad peavadki olema teravamad.

Esimesed kakssada tulevad lõdvalt ning pundi esiots saab ajaks 28 sekundit. Mul seega tsirka 30. Kõik on hästi ning jään jooksu edasist saatust ootama.

Tagasirgel tunnen, et ma ei kontrolli enam oma jooksutehnikat. Ma jooksen nüüdsest kiiremini, kui trennis suudan, ning see kajastub ka sammus. Ning see samm ei ole enam mitte vaba, vaid pigem selline köiega kaasavedamise tüüpi. See tähendab vaid üht: kohe on esimesed nelisada läbi ja see, mis must edasi saab, saab olema üllatus. Positiivne või negatiivne. Kuid otsustan, või mis otsustan, õigemini, mul ei olegi muud valikut: sööstan edasi, tundmatusse.

Kurvis näen, kuidas meeste vahele hakkavad rebenema vahed. Olgugi, et tempo on metsik, ei ole ma oma positsiooniga rahul. Pean saama ette poole!

Sirge peal tulevad meelde veel ühed manitsussõnad eelmisest võistlusest. Stiilis, kui lähed mööda, siis tee seda konkreetselt. Võlun oma jalgadest välja kiirenduse, et konkurendist ruttu mööduda ja järgmisele selja taha jõuda. Paraku on aga tempo metsik ning lühike spurt kujuneb pool sirget võtvaks ponnistuseks, mis lõpeb õnneks siiski edukalt. Kuid mis hinnaga?

Viimased nelisada. Mu kiirusreserv on ammendunud, vaba samm lagunes juba esimesel neljasajal ning nüüd hakkan realiseerima oma viimast järelejäänud jõuallikat – tahtejõudu. Tagasirgel näen tükk vaeva, et poistel järel püsida. See ei ole mitte valmistumine lõpusirgeks, see ongi mu lõpuspurt. Aeglane, konarlik, õnneks veel suhteliselt ümmarguse jooksusammuga. See tähendabki veel üht – miskit on veel varuks. Püsin järgi ning kulminatsioon hakkab lähenema.

Viimased kakssada. Jääb mulje, et kõik jooksevad täiskäigul. Vahed ei vähene ning kiirus tõuseb lineaarselt veelgi.

Lõpusirge. Kõrvalt, eest ning tagant ilmub järsku välja terve trobikond mehi ning kõik lükkavad sisse oma viimase käigu. Ma lükkaks ka ja jookseks kõigil eest, kui mul seda varu oleks. Kuid kuna mul seda pole, siis ajan seda viimast veelgi enam piirajasse.

Kõik toimub kui aegluubis. Vahe eesmisega ei vähene mitte sentimeetritki, samuti ilmub keegi mu kõrvale. Võidan! Sunnin oma kangestusmaigulisi jalgu veelgi kiiremini jooksma ning kõrvalolija jääb täpselt mu kõrvale. Kas tal on veel varu? Kas ta võidab? Tundub, et võidab. Neetud! Masendus. Kurat?! Mina! Rõhk tõuseb, helid kaovad, jalad kangestuvad, käed kangestuvad ning uduse pilguga näen, kuidas ümbruskond adub vaikselt seljataha ning finiš läheneb aegluubis. Lükkan rinna ette..

Aeg 2.38,7