Ideaalse komplimendi otsingul

Võluvad silmad

Õnn peitud lihtsates asjades. Usun, et üks viis õnnelikuks olemast peitub teiste õnnelikuks tegemises. Ning selleks, et inimesi õnnelikuks teha, on väga lihtne viis – teha komplimente. See ajendas mind vastu võtma ka nädalast väljakutset, et selgitada välja, missugused komplimendid töötavad ning mitte ainult ei tööta, vaid et leida see õige, töötav ning mõjuv viis, kuidas teha ideaalset komplimenti.

Kui nüüd Picassolikult julm ning otsekohene olla, siis võib naised jagada laias laastus kaheks: need, kes võluvad ning need, kes mitte. Ning esimeseks mängureegliks võtangi endale selle, et teen komplimente ainult neile, kes mind mingil moel köidavad. Ma mitte ei mõtle sobivaid repliike välja, vaid ootan seda siirast hetke, mil keegi mu tähelepanu kas tahtlikult või tahtmatult võidab ning just see omadus, mis mind võlub ning köidab, on see, mida ma ausalt ja otsekoheselt katsun edasi anda.

Kohtan ilusat tüdrukut. Märkan kohe, et ta pilgus on miski, mis mind paelub. Võtan julguse kokku enne, kui skeptilised mõtted pähe tulevad, ning avan suu ja ... tunnen kuidas sõnad kurku kinni jäävad, pilk kartusest mujale põgeneb ning moka otsast poetan: „teil on võluvad silmad“. Paus, sekund möödub, tunnen häbi, tahaks ära põgeneda, möödub teine sekund ning selle naise näole ilmub pisike naeratus ning koos sellega ka siiras õnnelik ohatus. Võib öelda, et kompliment küll töötas, kuid tegelikult jäi kogu potentsiaal kasutamata. Ehk tüüpiline näide sellest, kuidas tehakse vilets, kuid siiski põhimõtteliselt töötav kompliment.

Midagi on tarvis muuta. Otsustan kasutada sissejuhatusena otsekohest ning löövat intro’t. „Vabandust, kas ma teile komplimendi tohin teha?“ sobib selleks ideaalselt ning see läheb ka käiku. Kuid lähen veelgi kaugemale. Võtan kasutusele ka teise fraasi: „tähtis ei ole see, kes seda ütleb, vaid see, et see idee teieni jõuaks“. Ning nüüd on tähelepanu võitmiseks kõik olemas ja samas ka tehtud eeltöö vältimaks pealetükkimist ning hoidmaks distanti.

Üsna ruttu selgub, et sissejuhatava small talk’i näol kaob kahe võõra inimese vaheline barjäär ning sellega saavutatakse teatud müstiline energeetiline kooskõla, kus ei teki teineteise suhtes eelarvamusi või vastureatsioone. Õigemini, seeläbi hakatakse üksteist mõistma. Just nii nagu see ideaalis olema peakski. See on tasand, kus kogu tähelepanu on koondunud vestlusse ning see on just see koht, kus armutakse. Kus mõjutakse.

Katsetan veel ning jõuan arusaamisele, et teine fraas ei tööta selle algse idee heaks. Vastupidi, selline otsekohesus on komplimendi sissejuhatuse mõjuvaim lüli. Ning kui üldistada, siis usun, et komplimendi see võlu, mis mõjub, on just sissejuhatus. Komplimendi kompliment, tuum, on kui puänt, kirss, mille mõju oleneb eelnevast niinimetatud pinge kruttimisest.

Kõnnin mööda Viru tänavat ning enne, kui sõbraga kokku saan, näen kahte võõrast naist. Ühel neist on seljas kleit, mida vaadates muu maailm justkui taandub tahaplaanile. See on võrratu joonega, loomulikku kehakuju järgiv suvine kleit, mis sobib suurepäraselt tema vallatu soenguga. Mõtlen hetkeks, et kui pikalt ma seda talle kirjaldada jõuan ning ega ma tõenäoliselt liiale lähe. Kuid otsustan käituda hoopis konkreetselt ja spontaanselt. Kõnnin otsejoones naiste suunas, pilgu püüan alles viimasel hetkel ning vahetult enne seda, kui närv mind kohmetuks hakkab võtma. Nüüd on taganemiseks hilja.

„Vabandust, kas ma teie sõbrannale komplimendi tohin teha?“ ütlen ma otse teisele naisele pilku kõrvale, õigele naisele, heitmata. Ilmselgelt lõin nad pahviks, kuid saan peale kahesekundilist kohmetust ning ootusärevat vaikust siiski heakskiidu. Pöördun nüüd oma pilguga selle õige naise poole ning ütlen talle silma vaadates selge ning tagasihoidliku häälega: „teil on väga võluv kleit.“ Paus, sekund, kaks. Naise näole ilmub naeratus, mis väljendab siirust ning lapsikut õnne. Järgneb kerge ohatus. Jumalik vaatepilt. Vaatan reaktsiooni sõnagi lausumata lõpuni ja ütlen enne, kui torkab pähe, et võiks neilt kontakti võtta, „kõike head“ ning astun oma teed.

Ning kui te mõtlete nüüd, et komplimentide tegemine pole eriline kunst, siis te eksite. Iga situatsioon on erinev ning ideaalne kompliment sõltub paljudest muutuvatest teguritest. Küll aga võib öelda, et hea, tabav ning võluv kompliment eeldab kas silmapilkset armumist või erilist üllatusmomenti. Ning see, kuidas see toimib, jäägu teie enda avastada. Märksõnadeks on aga šarm, enesekindlus, otsekohesus, konkreetsus ja mis peamine, löövad pausid.

Kogesin selle nädala jooksul palju uut ja huvitavat. Mainimata ei saa jätta ka neid üllaid ning siiraid naeratusi, mille nimel ma selle teekonna üldse ette võtsin. See oli võrratu! Soovitan kõigile teha just neid komplimente, millel pole kaugeleulatuvaid tagamõtteid. See teeb inimesi õnnelikuks. Ja mitte ainult...

P.S Hiljuti oli mu blogi viies sünnipäev, siit ka see teistsugune lugu.