Nõmme seeriajooks - 1500 m
“Sobib, ma vean teise ringi, ülejäänud on sinu teha.”
“Okei.”
Start. Vladimir astub etteotsa ning Aus ja mina tema järel. Mööduvad kerged kolmsada meetrit.
“Nelikümmend kuus”
Super. Kohe algab minu etteaste, kuid veel enne seda näen, et olen karbis. Kurv, ma pean neist mööda saama. Puksin kõrvalolija vaikselt kõrvalrajale ja uue sirge alguses lükkan sisse teise käigu.
Saabub kauaoodatud, ülev, võimas, kerge, jumalik tunne. Lendamine. Mööduvad sada, kakssada, kolmsada meetrit, seljataga on ammu juba vaikseks jäänud, ning kätte jõuab reaalsus. See ei lõpe hästi.
Tagasirgel hakkab kostma taas intensiivne ähkimine, mis muutub järjest valjemaks. Aus möödub. Minu tund, minut, sekund on kätte jõudmas ning nüüd tuleb vaadata, kuidas üldse hakkama saada.
Aus arendab meeletut tempot. Mul on raskusi järelpüsimisega, kuid õnneks tuleb peale kurvi taas sirge, kus puhub vastutuul ning mul õnnestub konks ta taha tagasi haakida.
“Kakssada. Viimased kakssada!”
Saabub jooksu kulminatsioon. Viimane ring. Viimane ring! Viimane … ring. Kõik. Mu jalad on läbi. Ning ees on ootamas viimane ring.
Aus kaugeneb. Aeglaselt, augluubis, nagu Titanic, kuid kindlalt. Need kaks sekundit mööduvad vaikuses, leinas ja kauakestvas üksilduses. Ei, ka mina pean lõppu jõudma.
Sunnin oma kangestunud jalgu kiiremini liigutama. Õigemini, sunnin enda jalgu üldse jooksu moodi liigutama. Tagasirgel kogen tõsiasja, jalad on totaalselt kanged, kangestuvad ka õlad ning üleüldse kõik laguneb. Järgnevad ütlemata ebameeldivad kakssada ja algab lõpusirge.
Tee, mis tahad, võhma on lõputult, kuid jõuga seda seina eest ei lükka. Jooksen häbiväärsed viimased sada meetrit ja võtan vastu kogu selle ärajäänud, edasi, lõppu, lükatud valu, mis nüüd korraga ja järsku mind halvab. Pea hakkab valutama, paha hakkab olla.
Ellu ärkan taas viie minuti pärast.
1. Priit Aus 4.02,5
2. Martin Simpson 4.08,6
“Okei.”
Start. Vladimir astub etteotsa ning Aus ja mina tema järel. Mööduvad kerged kolmsada meetrit.
“Nelikümmend kuus”
Super. Kohe algab minu etteaste, kuid veel enne seda näen, et olen karbis. Kurv, ma pean neist mööda saama. Puksin kõrvalolija vaikselt kõrvalrajale ja uue sirge alguses lükkan sisse teise käigu.
Saabub kauaoodatud, ülev, võimas, kerge, jumalik tunne. Lendamine. Mööduvad sada, kakssada, kolmsada meetrit, seljataga on ammu juba vaikseks jäänud, ning kätte jõuab reaalsus. See ei lõpe hästi.
Tagasirgel hakkab kostma taas intensiivne ähkimine, mis muutub järjest valjemaks. Aus möödub. Minu tund, minut, sekund on kätte jõudmas ning nüüd tuleb vaadata, kuidas üldse hakkama saada.
Aus arendab meeletut tempot. Mul on raskusi järelpüsimisega, kuid õnneks tuleb peale kurvi taas sirge, kus puhub vastutuul ning mul õnnestub konks ta taha tagasi haakida.
“Kakssada. Viimased kakssada!”
Saabub jooksu kulminatsioon. Viimane ring. Viimane ring! Viimane … ring. Kõik. Mu jalad on läbi. Ning ees on ootamas viimane ring.
Aus kaugeneb. Aeglaselt, augluubis, nagu Titanic, kuid kindlalt. Need kaks sekundit mööduvad vaikuses, leinas ja kauakestvas üksilduses. Ei, ka mina pean lõppu jõudma.
Sunnin oma kangestunud jalgu kiiremini liigutama. Õigemini, sunnin enda jalgu üldse jooksu moodi liigutama. Tagasirgel kogen tõsiasja, jalad on totaalselt kanged, kangestuvad ka õlad ning üleüldse kõik laguneb. Järgnevad ütlemata ebameeldivad kakssada ja algab lõpusirge.
Tee, mis tahad, võhma on lõputult, kuid jõuga seda seina eest ei lükka. Jooksen häbiväärsed viimased sada meetrit ja võtan vastu kogu selle ärajäänud, edasi, lõppu, lükatud valu, mis nüüd korraga ja järsku mind halvab. Pea hakkab valutama, paha hakkab olla.
Ellu ärkan taas viie minuti pärast.
1. Priit Aus 4.02,5
2. Martin Simpson 4.08,6
Respect!
VastaKustutaSinu kirjutatud lood võistlustest on suurepärased. Ootan juba Sinu järgmist etteastet ja soovin selleks edu!
VastaKustutaMa tänan, see annab mulle innustust juurde.
VastaKustuta4.08.6 on siiski isiklik rekord ...minu jaoks on selle tegemine muutumas kaugeks mälestuseks kuid siiski hea mälestus :D
VastaKustuta