Nõmme seeriajooks - 2000 m
Start. Vladimir astub rivi etteotsa, Ilja tema järel. Tean, et ükskõik kui kiiresti nad ka ei alusta, ma hoian neile järgi. Plaan on joosta ringe ühtlase 68 sekundiga ja tõenäoliselt konkurendid nii ka teevad.
“Kuuskümmend kaheksa. Väga hea!”
Tunnen, et algus on olnud just selline nagu ta olema peab. Jalad on kerged, tempo on mõistlik ning kõik on veel ees. Jätkangi samas vaimus ning ootan kuni saabub jooksu teine pool. See tähendab teine, otsustav, kilomeeter.
“Miinus viis”
Miinus viis? Viis sekundit läks teisel ringil?! Tõsi. Tunne oli liiga kerge, jalad olid liiga head, kannatust, valu ning jooksu ei esinenud. Neetud.
Järgmisel kahesajal, kurvis, kus ma veel kellegist mööduda ei taha, mõistan, et ees jooksva tandemi tõttu kaotan igal sammul väärtuslikku aega. See on aeg, mida hiljem tagasi ei ole võimalik võita. See on raiskamine!
Sirgel tõstan tempot ja möödun konkurentidest. Jalad töötavad uues rütmis ideaalselt ning õhku kerkib oht, et ega see kiirendus liiga äkiline ei ole. Ei ole, ei tohi olla, ma lähen. Lõpuni.
Jooksen kergelt, jooksen vabalt ning valmistun kannatuseks. Ees on ootamas viimased kaks ringi. Tõenäoliselt on see esimene just see raskeim.
“Miinus neli”
Üks sekund vaid lähemale?! Jätkan samas tempos. Piin ning valu on kohal, kuid see ei ole see, mida ma varem tundnud olen. Ei, see on kergem, see on seeditavam. See on … mõnus. Kas öösel magatud 4 tundi on hoopis kasuks tulnud? Kolmetunnise une pealt joostud eesti meistrivõistlused näitasid sama. Või ongi see hea vorm?
Vaatan selja taha ning näen, et punt laguneb. Minu pärast. Äge! Kuid ka tempo hakkab minu pihta. Viimane ring? Tekib küsimus, et kas ma suudan jätkata. Olen ma varud tühjaks jooksnud? Ei tohi olla. Viimane ring, see tuleb emotsiooni pealt!
Vaatan uuesti selja taha. Järel pole enam kedagi. Tühjus. Ei ole neid kuklasse hingavaid hingeldusi, pole kuulda seda valu, nad on valuga üksi jäänud. Ma olen tugevam.
Ei suuda. Jalad hakkavad kustuma. Kangestus hiilib reitesse, reitest kätesse, kätest mõtetesse. Viimasel sajal lagunen totaalselt. Ei ole seda tunnet, et võiks end meeleheitesse joosta. Pole konkurente. Võit. Kesine võit. Kuid ikkagi võit. Esimene võit!
1.Martin Simpson Sportkeskus.ee 5:47.3
2.Allan Männi Sportkeskus.ee 5:57.0
3.Vladimir Vaher Stamina SK 6:02.1
“Kuuskümmend kaheksa. Väga hea!”
Tunnen, et algus on olnud just selline nagu ta olema peab. Jalad on kerged, tempo on mõistlik ning kõik on veel ees. Jätkangi samas vaimus ning ootan kuni saabub jooksu teine pool. See tähendab teine, otsustav, kilomeeter.
“Miinus viis”
Miinus viis? Viis sekundit läks teisel ringil?! Tõsi. Tunne oli liiga kerge, jalad olid liiga head, kannatust, valu ning jooksu ei esinenud. Neetud.
Järgmisel kahesajal, kurvis, kus ma veel kellegist mööduda ei taha, mõistan, et ees jooksva tandemi tõttu kaotan igal sammul väärtuslikku aega. See on aeg, mida hiljem tagasi ei ole võimalik võita. See on raiskamine!
Sirgel tõstan tempot ja möödun konkurentidest. Jalad töötavad uues rütmis ideaalselt ning õhku kerkib oht, et ega see kiirendus liiga äkiline ei ole. Ei ole, ei tohi olla, ma lähen. Lõpuni.
Jooksen kergelt, jooksen vabalt ning valmistun kannatuseks. Ees on ootamas viimased kaks ringi. Tõenäoliselt on see esimene just see raskeim.
“Miinus neli”
Üks sekund vaid lähemale?! Jätkan samas tempos. Piin ning valu on kohal, kuid see ei ole see, mida ma varem tundnud olen. Ei, see on kergem, see on seeditavam. See on … mõnus. Kas öösel magatud 4 tundi on hoopis kasuks tulnud? Kolmetunnise une pealt joostud eesti meistrivõistlused näitasid sama. Või ongi see hea vorm?
Vaatan selja taha ning näen, et punt laguneb. Minu pärast. Äge! Kuid ka tempo hakkab minu pihta. Viimane ring? Tekib küsimus, et kas ma suudan jätkata. Olen ma varud tühjaks jooksnud? Ei tohi olla. Viimane ring, see tuleb emotsiooni pealt!
Vaatan uuesti selja taha. Järel pole enam kedagi. Tühjus. Ei ole neid kuklasse hingavaid hingeldusi, pole kuulda seda valu, nad on valuga üksi jäänud. Ma olen tugevam.
Ei suuda. Jalad hakkavad kustuma. Kangestus hiilib reitesse, reitest kätesse, kätest mõtetesse. Viimasel sajal lagunen totaalselt. Ei ole seda tunnet, et võiks end meeleheitesse joosta. Pole konkurente. Võit. Kesine võit. Kuid ikkagi võit. Esimene võit!
1.Martin Simpson Sportkeskus.ee 5:47.3
2.Allan Männi Sportkeskus.ee 5:57.0
3.Vladimir Vaher Stamina SK 6:02.1
LIKE!
VastaKustutaAllan kommenteeri seda miks sa Martinile konkurentsi ei osutanud ;)...ma ei usu et 5.57 su lagi oli...isegi mina jooksin talvel 5.46 2000m..Martin sa lasid talvel lausa 5.37 lõppu
VastaKustutaMa vastan Allani eest. Ajavõtuga oli segadus, seega 5.57 ja 6.02 ei pruugi tõele vastata.
VastaKustutaSimpson
kurb....kui Allan sinu finišeerumisel ca 60 meetrist vahet nägi siis võib olla aeg siiski õige, kui 30 meetrine siis oli ajavõtt tõepoolest vale :D
VastaKustuta20 august kasutan ära siiski ka viimase kaarti kaardipakis Nõmme seeriajooksul..suht motiveeriv on ka tabeliseis mis üles riputati...vaatab mis koha saab :D...ei häiri ka 10 päevane paus mis sisse tuli...etteplaneeritud puhkus+ ootamatu haigestumine
VastaKustutaTore, et tuled. Mul on plaan 4.00 joosta. Jah, käigest hoolimata!
VastaKustutaSimpson
Jah, ametlik tulemus on 5.57, kuigi ma enda kella pealt nägin lõpuaega u 5.52-53. Samas väsimus ja lootus paremat aega näha, võisid minu nägemist mõjutada. Tuleb leppida karmi tõega. Samas ega mu isiklik ka suurepärane pole - 5.49. Teise aeglase ringi ja sellele järgnenud tempovahetusega jooksin ennast kinni. Välejalg Martini hoog aga ei raugenud.
VastaKustutakõigest hoolimata otsustan et ei tule 20 august lemmikdistantsi jooksma vaid lähen koos isa ja vennaga Saaremaale...22 aug lasen Kuressaare staadionil 1609 m ...edu sulle ...see peaks su esimesed 1500m olema 2011? ise lasen 1500m 5 sept ilmselt Tartu MV
VastaKustutaka viimane postitus pole 100% kindel :D
VastaKustutaMa Tartus ei võistle, kuna see nädala sees.
VastaKustutaEdu!
Seeriajooksul mitte osalemist mõtlesin,,,võin ikkagi starti ilmuda ....homme peale trenni ilmselt olen targem :D
VastaKustuta