Paide, 1500 m

Teadsin juba ette ära, et jään viimaseks. Mitte tõenäoliselt, vaid et jäängi. Tegu on siiski mitteametliku Eesti-Soome maavõistlusega, kus meeste tippmargid küündivad 3.51-st 3.39-ni. Ja mul oli plaan nendega koos joosta!

Kuid ei, Tallinna bussijaamas kohtan Priit Ausi ning tänane saatus läheb hulka kergemaks - ma jooksen koos Ausiga.

Start. Kivistik, soomlased, Fosti, Kits hakkavad ees tulistama ning Aus ja mina sörgime sabas. Paraku saabub kohe ka üllatus: Aus ei lähe juhtgrupiga kaasa. See tähendab seda, et mina samuti mitte. Neetud. Ma tulin siia surmajooksu tegema, ma tulin siia killer tempot kannatama ning giljotiini tundma. Kuid ei, Aus laseb juba alguses rahumeeli vahe sisse. No tühja kah.

"Te olete viimased!" kostub sini-kollase lavatelge ja grillvorste pakkuva söögikoha vahelt. Ma ei reageeri.

"Kaks viiskümmend kaheksa!"

Ma ei reageeri. Aus teeb tempot ja mina olen mugavalt tema taga. On olnud kerge jooks. Üritan peas kiire kalkulatsiooni teha, et mõista, mis lõpuajaks tuleb ning mis tempoga ma viimase ringi pean jooksma. Jõuan loogikata numbriteni kuuskümmend viis, kui näen, et Aus lükkab sisse teise käigu.

Ärkan üles. Viimane ring! Ma olen Ausil järel! Kuid ta läheb. Taas. Neetud. Seekord on mu jalad veel suhteliselt adekvaatsed ning järske liigutusi tegemata katsun tempost mitte palju järele anda.

Sada. Kakssada. Kannatan. Siis kangestuvad jalad, kohe ka õlad. Tunnen, et olen kaotamas meeletult aega, samas ei võta selle vastu ka midagi ette. Kulgen.

Viimased kolmkümmend. Finiš.

Aeg 4.03,72. Rekord. Viimane koht.