Eksperiment: parim koht loomiseks
Kirjutamine. Loomine. Keskendumine. Et kirjutada, selleks on tarvis mõelda, et mõelda, eriti just ühes suunas, selleks tuleb keskenduda. Ning keskendumine, omakorda, sõltub sellest, mis meid ümbritseb. Ehk siis eksperiment keskkondadest, kus ollakse kõige efektiivsem, kus saab sujuvamalt, paremini, kvaliteetsemalt mõelda, luua. Või üleüldse, kas ja kuidas keskkond me ümber üldse rolli mängib. Põnevad küsimused, asugem uurima.
Kuid enne veel, milleks on see oluline? Mulle tundub, et ühelt poolt tulevad kõige paremad mõtted just kaoselisest keskkonnast. Pisut lärmi, ümberringi lenduvad ideed, emotsioonid. Kuid need mõtted on pigem sähvatused, et aga mõelda või luua miskit teost või teksti, selleks tuleb seda kaost kontrolli all hoida. Et mõtted liiguksid ühes suunas, areneksid. Mõnes mõttes on see justkui tasakaal, et uued mõtted tuleksid peale ja seda lähtuvalt eelmistest. Kompromiss... Kuid see selleks.
Restoran
Üks soe võileib, pokaal punast veini. Vaikselt kostuv muusika, kerge jutuvadin, mis kostub küll kõrva, kuid ei haara tähelepanu. Tähelepanu ei veere kõrvale ka kirjutamisest, mõtted jõnksatuvad kord ühele, kord teisele poole, kuid püsivad üldiselt vaoshoitult teemas. Meeldiv koht: 30 min, 350 sõna.
Raamatukogu
Neljas korrus, üksikboks. Valge laud, valged seinad. Totaalsest vaikusest lahutab vaid vaikselt surav ventilatsioonimürin. Kuid isegi mitte see ei häirinud keskendumist, vaid miski muu. Nimelt niinimetatud totaalset vaikust katkestavad sähvatused: uksekolksatused, üksikud hääled. Ning isegi mitte need, vaid peale häiringut kerkivad vaikusehetked. Ning just need olidki piduriks. Kui mõte jookseb, siis tekib selline mõttemull, kus pea on mahlane ning ideed jooksevad ojadena. Kuid kui see korraks katkestada, vaikusepausil, siis saab see nektar otsa ning mõelda uut mõtet, või vana jätkata, pole enam pooltki nii lihtne. Ühesõnaga, vaikuses kaikuvad üksikud mõtted. 30 min, 369 sõna.
Troll
Mustamäe - Kesklinn, kaheksakümnendate metallikolin. Ohtralt rahvast, piinlik vaikus. Tekst märkmikus voolab, küll samamoodi jõnksutades nagu troll august hüpates, kuid siiski. Tegelikult üllatavalt hästi, keskendumine on keskendumine, kuid seda kuni sinnamaani, kuni mu kõrvale saabub ema noore lapsega. Ning see vestlus juba, adjöö keskendumine, juba minust mööda ei lähe. Lapse suust tulevad lõputud, isegi vaimukad, küsimused haaravad tähelepanu ning mõttevool on silmitsi pidavate häiringutega. Ettekujutus alternatiivsest Tallinn - Tartu bussiliini pikast vaikuses mediteerimisest saab purustatud. Tulemuseks vinksti-vonksti võnklev mõttemõlgutus. 17 min, 259 sõna, mis teeb 30 minuti kohta tsirka 380 sõna.
Loodus
Kakumäe rand, üksikud liivaluited. Kerge merekohin, külm, hiiliv tuul. Hoolimata kergest külmatundest lippab tekst laitmatult. Ei ühtegi mõttekatkestust, ei ühtegi mõttepausi. Rahulik, ühtlane, sügav mõttevool algusest lõpuni. Esimest korda tõstsin pastaka ja vaatasin kella, kui 30 minutit oli täpselt möödas. Võib öelda, et selles ühtlases rahustavas taustsüsteemis ei haaranud tähelepanu mittemiski ning ühtlasi, malbelt vihisevad tuulekohinad hukutasid vaikusehetked. Tulemuseks võrratult voolav mõttevool: 30 min, 555 sõna.
Järeldus
Põhimõtteliselt või sisuliselt, emba-kumba, tegelikult vahet ei olegi, et missuguses keskkonnas kirjutada. Mõtted või ideed voolavad igatepidi ühesuguse kiirusega. Looduses oli tulemus küll märkimisväärselt parem, kuid see tuleb teistest teguritest. Võin subjektiivsest teoritiseerida, et mida kauem ideed sujuvalt voolavad, seda sügavamaks nad lähevad, kui ma ei julge seda. Küll aga võin ma nüüd järeldada, et mida vähem on mõttepause, mida ühtlasem või meeldivam on taustkeskond, seda paremini ja efektiivsemalt annab mõelda. Ideed tulevad kas mujalt või meist, need tuleb vabalt sisse lasta ning mis kõige tähtsam, need ka otse ja pikalt mõtlemata kirja panna. See loobki mõttejada, mõttevoolu. Loome.
Sõbrad, tunnetage, otsige. Inimene on üks põnev olend. Leidke seosed ning keerake enda veidrused enda kasuks. Enda heaks. Ole ägedad, looge. Nii nagu Teie heaks arvate!
Tops Kalamajas, artiklit kokku kirjutamas, Allanit ootamas. Sergei Pedersen.
Kuid enne veel, milleks on see oluline? Mulle tundub, et ühelt poolt tulevad kõige paremad mõtted just kaoselisest keskkonnast. Pisut lärmi, ümberringi lenduvad ideed, emotsioonid. Kuid need mõtted on pigem sähvatused, et aga mõelda või luua miskit teost või teksti, selleks tuleb seda kaost kontrolli all hoida. Et mõtted liiguksid ühes suunas, areneksid. Mõnes mõttes on see justkui tasakaal, et uued mõtted tuleksid peale ja seda lähtuvalt eelmistest. Kompromiss... Kuid see selleks.
Restoran
Üks soe võileib, pokaal punast veini. Vaikselt kostuv muusika, kerge jutuvadin, mis kostub küll kõrva, kuid ei haara tähelepanu. Tähelepanu ei veere kõrvale ka kirjutamisest, mõtted jõnksatuvad kord ühele, kord teisele poole, kuid püsivad üldiselt vaoshoitult teemas. Meeldiv koht: 30 min, 350 sõna.
Raamatukogu
Neljas korrus, üksikboks. Valge laud, valged seinad. Totaalsest vaikusest lahutab vaid vaikselt surav ventilatsioonimürin. Kuid isegi mitte see ei häirinud keskendumist, vaid miski muu. Nimelt niinimetatud totaalset vaikust katkestavad sähvatused: uksekolksatused, üksikud hääled. Ning isegi mitte need, vaid peale häiringut kerkivad vaikusehetked. Ning just need olidki piduriks. Kui mõte jookseb, siis tekib selline mõttemull, kus pea on mahlane ning ideed jooksevad ojadena. Kuid kui see korraks katkestada, vaikusepausil, siis saab see nektar otsa ning mõelda uut mõtet, või vana jätkata, pole enam pooltki nii lihtne. Ühesõnaga, vaikuses kaikuvad üksikud mõtted. 30 min, 369 sõna.
Troll
Mustamäe - Kesklinn, kaheksakümnendate metallikolin. Ohtralt rahvast, piinlik vaikus. Tekst märkmikus voolab, küll samamoodi jõnksutades nagu troll august hüpates, kuid siiski. Tegelikult üllatavalt hästi, keskendumine on keskendumine, kuid seda kuni sinnamaani, kuni mu kõrvale saabub ema noore lapsega. Ning see vestlus juba, adjöö keskendumine, juba minust mööda ei lähe. Lapse suust tulevad lõputud, isegi vaimukad, küsimused haaravad tähelepanu ning mõttevool on silmitsi pidavate häiringutega. Ettekujutus alternatiivsest Tallinn - Tartu bussiliini pikast vaikuses mediteerimisest saab purustatud. Tulemuseks vinksti-vonksti võnklev mõttemõlgutus. 17 min, 259 sõna, mis teeb 30 minuti kohta tsirka 380 sõna.
Loodus
Kakumäe rand, üksikud liivaluited. Kerge merekohin, külm, hiiliv tuul. Hoolimata kergest külmatundest lippab tekst laitmatult. Ei ühtegi mõttekatkestust, ei ühtegi mõttepausi. Rahulik, ühtlane, sügav mõttevool algusest lõpuni. Esimest korda tõstsin pastaka ja vaatasin kella, kui 30 minutit oli täpselt möödas. Võib öelda, et selles ühtlases rahustavas taustsüsteemis ei haaranud tähelepanu mittemiski ning ühtlasi, malbelt vihisevad tuulekohinad hukutasid vaikusehetked. Tulemuseks võrratult voolav mõttevool: 30 min, 555 sõna.
Järeldus
Põhimõtteliselt või sisuliselt, emba-kumba, tegelikult vahet ei olegi, et missuguses keskkonnas kirjutada. Mõtted või ideed voolavad igatepidi ühesuguse kiirusega. Looduses oli tulemus küll märkimisväärselt parem, kuid see tuleb teistest teguritest. Võin subjektiivsest teoritiseerida, et mida kauem ideed sujuvalt voolavad, seda sügavamaks nad lähevad, kui ma ei julge seda. Küll aga võin ma nüüd järeldada, et mida vähem on mõttepause, mida ühtlasem või meeldivam on taustkeskond, seda paremini ja efektiivsemalt annab mõelda. Ideed tulevad kas mujalt või meist, need tuleb vabalt sisse lasta ning mis kõige tähtsam, need ka otse ja pikalt mõtlemata kirja panna. See loobki mõttejada, mõttevoolu. Loome.
Sõbrad, tunnetage, otsige. Inimene on üks põnev olend. Leidke seosed ning keerake enda veidrused enda kasuks. Enda heaks. Ole ägedad, looge. Nii nagu Teie heaks arvate!
Tops Kalamajas, artiklit kokku kirjutamas, Allanit ootamas. Sergei Pedersen.
Olen ka tegelenud analoogse otsimisega pikalt - et kus kõige parem mõttelend tekib. Minu otsingute tulemuseks on, et puhkusel olles - siis kusagil hotellis, restoranis või rannas - see ei omagi enam nii palju tähtsust. Peaasi, et igapäevasest keskkonnast kaugel oleks.
VastaKustutaHuvitav eksperiment, eks neid mõjutavaid faktoreid ole ikka palju. Usun, et näiteks kodus (tausta)muusika valik võib tulemust mõjutada suurel määral. Sobiks ka järgmise eksperimendi teemaks xD
VastaKustutaOot-oot, aga mõtlemine jooksu ajal...
VastaKustutaNäiteks ise tegin täna üle pika aja 2-tunnise jooksu maanteel (25km) ja selle ühtlase liikumise käigus jõudis ikka päris palju peast läbi käia ja korrastuda. Isegi paar uut mõtet tekkis. Kirja on neid sõnu muidugi raske panna.
Jooksu ajal mõtlemine on minu jaoks selline katkendlik tegevus. Kunagi proovisin ma teadlikult nii joosta, et ei mõelnud mittemillelegi. Hoidsin enda pea puhta. See oli huvitav ning just peale väsitavat päeva. Aga tavaliselt on tore ikka omi mõtteid sel ajal mõlgutada.
VastaKustutaMinu jaoks oligi kõige huvitavam küsimus see, et mispärast kusagil kõige parem mõttelend tekib. Üleüldse, midagi ise välja selgitada on alati huvitav.
Martin Simpson