EMV ekidenis

I vahetus
5 km

Start. Tean, et konkurendid ei alusta kiiresti ning see on vesi ainult minu veskile. Plaan on rünnata teisel ringil, tõusujärgsel laskumisel. Kui ma sinnani olen teistel järel püsinud, siis ma võidan.

Stardisirge, murukurv, Pirita tee lõik. Kristo teeb tempot. Tempo on ... okei. See pole nii kiire kui tavaliselt, kuid siiski üsna hea. Mul on samuti hea. Ning hea on ka veel paaril kolmel jooksjal.

Saabub tõus, ainuke tõus, ning toimub tempovahetus. Üks mees võtab tõusu agressiivselt, minus tekitab see hämmingut, kuid lähen kaasa. Ka teised tulevad kaasa, kuid ... tagasihoidlikumalt.

Seejärel saabub selle raja minu kõige armastatuim osa – tõusujärgne lame, kergelt allamäge kulgev lõpulõik. Jah, lõpulõik, mis sest, et 2,5-st kilomeetrist moodustab see kilomeeter-poolteist. Minu jaoks on aga see koht see, kus tuleb lõpuspurti alustada.

Võtan rahulikult. Kerin. Voolan. Ning tunnen, et ma armastan joosta. See on kerge, lendav tunne ning võrreldes konkurentidega olen ma võimeline absoluutselt kõigeks.


Langus

Esimene ring saab läbi ja kostuvad sõnad: „mine nüüd!“

Kõik on plaanijärgne. Ma lähen. Peale tõusu. Möödub stardisirge, taas murukurv ning algab Pirita tee lõik. Nüüd on kõik juba selge, ma vean ees tempot tehes ning tempo on täpselt see, mis mulle sobib.

Tõus, laskumine, kerge ootus ning alustan. Kerin tempot salamisi järjest juurde, algul küll vaevumärgatavalt, kuid mida edasi, seda aina julgemalt. Ning üsna pea põrutan juba nii kuidas valu võimaldab.

Sellega jõuan ka jooksu kulminatsiooni. Õhku jääb vähemaks, hingeldan, tunnen raskust, valu, piina ning rõõmu kui kuulen kuidas ühed täistalla plaksatused ning teised vaiksed sammusahinad järjest vaiksemaks hakkavad jääma. Ma saan eest!

Pingutan veel. See on see koht, kus antakse alla. See on see koht, kus saab kõige suurema vahe tekitada. Kannatan. Kannatan!

"Nüüd ma lähen!"

Viimane kilomeeter venib. Hakkan väsima. Kõik pinged on üles krutitud ning lõpuks ei jõua kätte mitte laskumine, vaid viimase vahetuse pöörang. Tunnen hetkeks masendust, et nii palju on veel lõpuni, kuid samas ka tean, et teistel on veel raskem.

Kuid ka minu jooks hakkab otsa saama, käed kangestuvad, seejärel õlad ning see kangestus imbub kohe ka jalgadesse. Siit alates ei võida ma enam, siit alates jäävad konkurendid sama kaugele. Loodetavasti piisavalt kaugele.

Võit. Kohutav piin lõpetamise järel ning viimaks, peale pingelangust, hapnikuvõlga, valu, tõden, et küll oli ikka ilus päev. Päike paistis, vaikne, metsik torm jooksu näol ning taas päike. Mõnus.

Aeg 16.02
1. ring 7.58,7
2. ring 8.02,7

Eelmise aasta ajast palju maha ei jäänud. Tundub, et vorm oli sama. Sel korral puudus lihtsalt Alo killer algtempo.