Mis on ülim romantika?

Helsingi kohvikus, laeva oodates

Vastand? Mitte ainult. Kui halli argipäeva kinkida lill, siis see on romantiline. Kui lilli täis lilleaias põgeneda halli nurka, siis ka see on romantiline. Siit saab juba pisut järeldada. Kuid enne veel, kumb näidetest oli romantilisem? Kahtlemata teine. Miks?

Esimene käik, lille kinkimine, on üllatav, kuid see on "käidud käik". Teiste poolt käidud käik, mida teatakse. Teises näites on aga põgenemine ise juba üllatust pakkuv ning halli nurgakese leidmine, koht ise ei olegi ilus või ei peagi olema, küll aga see käik on ootamatu, uudne ning kontrastsem. Ehk siis, järeldama võiks hakata seda, et mida ootamatuma, uudsema, pöördega üllatatakse, seda romantilisem see tegu on. Kuid kas ainult?

Ei, sest puudu on veel vähemalt üks tegur - üllatus peab olema positiivne. Väsimuselt puhkusele, igavusest aktiivsusele, esteetiliselt ilult subjektiivsele veidrusele, veidruselt klassikale jne jne. Ühesõnaga, ootamatu, uudne, kontrastne, positiivne.

Pöördun tagasi ootamatuse juurde. Et tegu oleks romantiline, selleks peab ootamatu pööre olema ideaalselt ajastatud. Ei ole mõtet kiirustada, kuna see ei klapi eelmise komponendiga - positiivsusega. Tulemus ise võib olla küll positiivne, kuid mis ei ole, on hetke meelduvus. Olukord on meeldiv ning meeldivuse pealt ei saa negatiivset kontrasti tekitada. Saab, kuid üllatusmoment ei ole siis enam positiivne.

Sisuliselt kujuneb romantikas välja eri staadiumid. Esiteks, olukord peab kujunema romantilisele pöördele vastavaks. See on tegelikult üsna peen kunst. Tabama peab hetke, mil hetkeolukord venib meeldivast tüütuks, kuid enne, kui see veel tüütuks muutub, tuleb romantika aktiivne käik ära teha. Vastasel juhul muutub olukord juba tüütuks ning tüütus olukorras ei tule mitte kontrast esile, vaid siis juba oodatakse pööret. "Lõpuks ometi!" Ning see on vastuolus romantika punktiga "üllatus". Seega, tabada tuleb hetk meeldiva ja tüütu olukorra vahel.

Järgmine staadium, teine, on nn aktiivne käik. Sisuliselt on see tegu. Mida kiirem, äkilisem see on, seda parem, sest siis on see intensiivsem, siis on selles rohkem üllatust. Ning selleks teoks peaks olema eelkõige keskkonna vahetus. Mäng kujutlusvõimega. Kuna tehakse pööre ja toimub üllatusmoment, siis sellega tõuseb pinge, aktiveeruvad meeled, kujutlusvõime. Tegelikult oleks hea, kui kujutlusvõime veel ei aktiveeruks, kuna siis võib see üllatuse, puändi, ette ära mõelda. Või siis raugeb pinevus, intensiivsus, ning seejärel seesama puänt ei tööta enam.

Kolmandaks ongi puänt. Kui alguses olid inimese sisepöörded madalad, siis teise käiguga tõusevad need hüppeliselt ning nüüd, kolmandaks, tuleb anda olukorrale puänt, kirss. Et pingel oleks maksimum, hari, kust see saab lõpuks alla tulla. Tegelikult see ongi kõige tähtsam komponent. Kui see on meeldiv, siis kogu eelnev on täkkesse läinud. Kui mitte, siis on kõik luhta läinud. "Mis see nüüd siis oli?"

Kui nüüd kõike üldistada, siis on romantilisuse aluseks spontaansus. Ning see spontaansus peab ennetama teise spontaansust. Siis see töötab. Odot, on ikka? See selleks. Planeeritud romantika on ka romantika, kuid teoreetiliselt pole see enam pooltki nii kõva, võimas kui see siin.

Olgem spontaansed, romantilised.


Teemaväline, kuid see-eest päevakohane lugu.