Elamus teadmatusest

Öeldakse, et julge hundi rind on rasvane. Või siis haavleid täis. Kuid mida ei öelda või mõelda on see, kuidas hunt mööda kasteheinaseid aasasid ning lopsakaid luhasid karjamaa poole hiilis. Kuidas ta madalroomates, äärepealt lootusetult kinni jäädes, aiaaugust sisse puges ning lammastele veriselt üks null tegi. Või kuidas kolmteist jahikoera ning seitse jahimeest teda taga ajasid ning kaheksas talle haavlid rindu lasi ...

PÖFF. Lükkan kahe käega massiivset ukselinki ning näen, et kinosaal on mattunud pimedusse. Film käib juba. Otsin kobamisi kätt mööda seina libistades ning üksikute heledate valgussähvatuste saates endale esimese ettejuhtuva istekoha ning jään ootama, kuhu ma nüüd sattunud ka olen.

Leedu film?! Sellega seoses peatan kõik järgnevad mõtted. Dokfilm?! Leedu dokfilm?! Lasen sama protsessi veelkord peast läbi ning katsun filmi vaadata nullist. Eelarvamuste vabalt. Nii nagu elamust kogema peakski.

Sest esiteks, eelarvamused on arvamused millestki, mida veel ei ole kogetud. Ning kui mul on arvamus millestki, mida ma kogenud ei ole, siis tekib küsimus, et milleks ma seda siis kogema pean. Et eelarvamust kontrollida? Et mitte pettuda?

Lasen end filmi tõmmata. Kaader-kaader haaval katsun lahti mõtestada tegelasi, sündmusi. Kaader-kaader haaval tekivad seosed, seostest hakkab lahti kooruma leedu võõrtööliste lugu. Ning selle loo otsimine, see kogemus, see elamus on see, mida mulle meeldib kinos kogeda.

Teiseks, eelarvamuste vabalt ei teki ka võimalust, et ma filmi lõpu juba ette ära tean. Tüüpiline viga treilerite puhul. Just sellest tühjast kohast, teadmatusest, hakkab tööle ka kujutlusvõime. Kes, miks, kuhu, mismõttes, misasja? Ning just see on elamus, ootus, protsess. See on see hetk, mil ma veel ei tea, et hunt haavlid rindu saab ...

P.S Seda leedu filmi nägin eelmise aasta PÖFFil.