Gladiaator (2000)

Jõulude ajal vaatasin Tartus filmi. See film on üks nendest suurtest filmidest, mis mind ikka ja jälle on mõjutanud. Ka sel korral.

See on lugu kindralist, Maximusest. Ta veab oma vägesid võidult võidule, ta on võitnud keisri austuse ning keiser on peagi teda koju laskmas. Naise juurde, lapse juurde...

Kuid enne veel, pööran ristmikult paremale, toimub pööre. Keiser tapetakse, tuul pöördub, ning Rooma, maailm, pole enam endine. Maximusest saab ori. Kauaoodatud plaanid, unistused, põrmustatakse ning kogu edasine elu, jooks, jääb saatuse, tuulte, meelevalda.

Tuuled pilluvad kord ühes, kord teises suunas ning saatust trotsimata leian uue hingamise. Maximus näeb võimalust. Võimalust kätte maksta. Pürgida üles poole, võimsamaks, paremaks, kiiremaks ning osavamaks. Sama osavaks, kui ... jooksen puhanguti 2 min/km ning tunnen kui kergelt, kui osavalt, loomulikult tuleb relvi, mõõku, käsitleda. Nad vilkavad sama kiirelt, sama loomulikult, nagu tormituul mind tagant lükkab.

Jooksen nii kiiresti kui saan, niisuguse motivatsiooni, niisuguse pühendumusega, et jõuda lõpuks sinna. Keisri ette. Emile. Et teha seda, mida ma tegema pean: anda võim taas sellele, kes seda tegelikult väärib.

Maximus tegi seda. Ta võitis.
Fartlek, 10,1km, 4,00 min/km