Tallinna MV - 2000m

Start. Trügin sisekurvi ning tõmban peale käsipiduri. Kolmekümne nelja sekundiga esimest ringi joosta on lihtne, liiga lihtne.

"Pluss kaks"

Kaks sekundit graafikust ees. Aus pidi mööduma, kuid on jätkuvalt selja taga. Tagasirge. Aus ei möödu taas. Mida kuradit!? Kas ma jooksen liiga kiiresti? Kas ta pole laagrist taastunud? Ei tea.

"Pluss ... (miskit)"

Hoian tempot. Tean, et iga ring, mis ma ees jooksen, on minu kahjuks. Tean ka seda, et jooksja peabki suutma ees joosta. Jätkan ühtlaselt.

"..." - treener vaikib, "väga hea!"

Väga hea? On see hea või mitte? Lasen edasi ning unustan võitluse.

Tsirka poolel maal või enam haarab ohjad Priit ning tõstab tempot. Lähen kaasa ning silme ette manavad hetked eelmise aasta jooksudest. Nendest parematest, nendest lendamistest. Tunnen hetkeks sama.

Kolm ringi veel. Priidu kiirendus ei olnud kiirendus. Ta jooksebki ühtlase kiire tempoga. Ning see kiirus on mulle liiast. Õigemini mu jalgadele. Jalad ei ole kohastunud, organism see-eest on, kuid täna, nagu alati, dikteerivad jooksu jalad. Nad on väsinud.

"Viimased kakssada!"

Üks ring veel ning viimased kakssada. Peagu mu jalad ainult vastu! Kuid oh-ei. Tagasirgel ütlevadki jalad üles ning Priit läheb eest. Aina kaugemale ja kaugemale...

Üks ring veel! Jooksusamme teha ei saa! Jooksen häbiväärsed viimased kakssada ja tunnen pettumust.

Aus 5.40
Mina 5.45 (1.km 2.53)