Tipikate marss Toompeale

Äratus. Kell on 5.02, täpselt tund aega on trolli väljumiseni. Ma pean habet ajama. Süüa teha ei viitsi. Lükkan äratuse 5.10 peale. Veel pisut und on kulda väärt. Kõmm, silmad kinni.

Äratus. Kell on 5.10, vähem kui tund on trolli väljumiseni. No ei viitsi! Siiski, nüüd on mu südametunnistus see, mis ei lase mul uinuda. Eesti Vabariigi sünnipäev. Tipikad. Ei-ei. Eesti Vabariigi auks. Samas, keegi ei tea, et ma sinna tulen, ma pole kellelegi öelnudki. Okei, Marko teab, kuid ta tuleb otse Raekoja platsile. Ma pean habet ka ajama. No ei viitsi! Ma vean Eesti Vabariiki alt! Lülitan telefoni välja, et süümepiinu ei tekiks. Et keegi ei helistaks ning keegi neid ei tekitaks. Uinun kergemini.

Ärkan. On juba parem, nagu tuumauni oleks üle käinud. Lülitan telefoni sisse, nüüd võib mulle helistada. Kuid tunnen rammestust. Eile magasin päeval neljast seitsmeni, koristada ei jaksanud ning magama läksin pool kaksteist. Otsustan edasi uimerdada ning loomulikul teel ärkvele saada. Uinun.

Telefon heliseb: Marko Vilberg.
"Hommikust"
"Kuule, ma ei jaksanud täna tulla. Ma ei suutnud ärgata."
"Me siin arvasimegi seda."
"Kuidas muidu? Kuidas läks ka?"
"Sain grupipildi purki."
"Lahe"
"Me oleme siin Dublinis. Megapalju rahvast on ... "
"A-jajaa, seal pakub rektor tasuta õlut."
"Inimesed ootavad, väljas on meeletu järjekord."

Telefonis tõuseb kära. Tuleb välja, et sealses segasummasuvilas võtab sõna TTÜ üliõpilasesinduse esimees Tauri Kärson. Kuid ta teeb seda hästi. Esimeste sõnade järel rahva sumin vaibub ning Tauri teeb julge, konkreetse ning hea lühikese kõne. Uhke värk. Kohe seejärel võtab ohjad üle meeskoor ning järgnevalt kostub võimas, julge ning isamaad täis laul. Mu ihukarvad avaldavad tekile survet.

"Marko, kuuled mind?"
"Jah"
"Ma juba kahetsen, et ei saanud tulla. A-seda ka, et see esmaspäevane aeg sobib mulle ka. See õhtu poole millalgi. Siis näeme."
"Davai"

Lükkan arvuti käima, Vabariigi aastapäev ikkagi. Lubasin koju minna. Koristada ei viitsi, kuid habet ajama peab ikkagi.