53. Jüriöö jooks

I vahetus

Start. Tean juba ette ära, et peale K-punkti saab majade vahelt läbi. Tean ka seda, et tõenäoliselt on esimesse punkti minekuks kaks varianti: kas vasakult või paremalt. Sest seda kõike võis treeningkaardilt välja lugeda. Nii ka on.

Kaarti mitte vaadates jooksen hoovide vahele ning näen, et tekibki kaks rongi. Üks läheb vasakult, teine paremalt ning mina, suutmata ning viitsimata vasakul olevast kribust midagi välja lugeda, teen kompromissi – lähen keskelt. Teel peal kogen kahe aasta tagust Jüriööd – kaks aastat on viimasest võistlusest ning see väljendub selles, et ma lihtsalt põrnitsen kaarti. Mõte ei liigu, plaani ei tule, strateegiat ei genereeru.

Peagi paistab, et vasak rong sai kiiremini, ristmikul põkkub teine rong minuga paremalt ning mu saatus ongi otsustatud. Lähen lihtsama vastupanu teed – vaatan, kuhu teised lähevad.

Vaatepunkt. Tempo on metsik. Tempo on metsik? Jah, metsik. Kaks kuud olen olnud ripakil, kaks kuud pole kella käe peale pannud, kaks kuud on olnud hävitavad. Tunnen, et kolmapäeval alanud tõbine oleks pole üle läinud, sest, ma jooksen piirajas, võlas. Ning nii ma kaua ei kesta.

7/18 punkt. Raiesmiku äärest ületan viimasel hetkel soonuki ning kõik klapib – pean üle künka rohelise taga olevasse lohku jooksma. Täpsustamata olukorda leian end peagi rohelise tagant ning, üllatus-üllatus, ilma punktita. Korraga manavad silme ette needsamad põhjused, miks minust ei saanud kunagi head orienteerujat. Detailid, täpsus - see pole minu rida. Lihtsalt ning kahjuks, sest nüüd, tagantjärgi näeb seesama soo hoopis teistsuguse kujuga kui metsas joostes. Ning tolle soo kuju järgi võtsin ma metsas vastu otsused, et kuidas ning kuhu ma kaldun. Viga.

Jätkan omas rütmis, kehva vormiga ning teades, et aitab küll. Ootan juba ammu lõppu.

12. koht

+6.62

Kokkuvõttes tublid neljandad.

Tänud lugemast.